Avaldame kirja* lugejalt, kes tahaks kuulda teiste lugejate arvamusi antud teemal.
“Kuule sina, mine too mulle kiiresti…”
Töötan toidupoes teenindajana – põhikohaga olen kassas. Kirjutan ühest olukorrast, mis mind eilsel päeval ees ootas. Kuna ma ei tea kõiki oma õigusi sel alal töötades, mõtlesingi kellegi teise poole pöörduda.
Kell on 21.57, aeg mil alkoholi ostmise aeg hakkab kohe-kohe otsakorrale saama. Olen sel hetkel ainus kassapidaja. Müügisaalis on suhteliselt rahulik ning minu juurde tuleb sellise käsutava olekuga ratastoolis mees. [Ei tea, kas saab nimetada kõiki inimesi, kes istuvad ratastoolis invaliidideks (antud juhul oli tegemist vanema meesterahvaga, kes suudab kõndida ka iseseisvalt – see selleks).] Tuleb ta siis minu juurde ja ütleb:
“Kuule sina, mine too mulle kiiresti tomateid ja paprikat. Ma lähen sinnapoole (näitab alkoholiosakonna suunas).”
Ehmusin siis ja ütlesin:
“Ma olen teenindaja, kes töötab kassas ning antud hetkel ei saa ma siin mujale minna ja teistele kaupu kokku korjata.”
Olin päris hämmingus ning ei osanud välja mõelda, kas ma pean tema käsku täitma või mitte. Et halvimat ära hoida, nõustusin. Tema pilk juba oli tõre. Kiitis mulle siis järele ka:
“Mine juba.”
Küsisin talt siis kui palju ja millist sorti, vastas mulle selle peale:
“Ligi pool kilo ja otsusta ise.”
Kell saab 21:59…
Märkasin üsna pea, et 1 klient tahab veel oma ostu sooritada ning ta ei leidnud teenindajat, kes tema ostu teostaks. Jooksin siis kiiresti kassasse koos härra soovitud kaubaga. Kell oli 21:59 ning suutsin ülitäpselt selle alkoholipudeli läbi lüüa, mis oli osa antud kliendi kaubast. Sellega läks hästi.
Ootasin siis seda viimast klienti, kelleks oli ratastoolis mees. Ei kujutanud ette, millega ta nüüd minu juurde tuleb. Kell oli 22:01 ja ulatab siis mulle viinapudeli. Selgitasin talle ilusti, et ma ei saa talle seda müüa enam, kuna seadus näeb ette selle, et alkoholi ost lõppeb täpselt kell 22:00. Siis saab ta veel tigedamaks ning üritab mingit aega ennast õigustada ja küsib siis lõpuks:
“Mis siis saab?”
Minupoolne selge vastus oli, et ost jääb ära ja et ta võiks järgmine kord arvestada ajaga, kui soovib sellist ostu sooritada. Mõtleb siis natukene ja käsutab edasi:
“Mine too mulle rohelist sibulat ka.”
Siis oli tõesti mul limiit täis ja vastasin selle peale:
“Kui te midagi veel soovite, võiksite ise tuua. See ei kuulu mu töökohustuste hulka. Pealegi ma ei ole kindel, kas meil seda kaupa üldse on.”
Pealegi ei oleks ma osanud seda saali pealt leida. Peale kõike seda härra lahkus ja pomises endamisi edasi.
Siit siis minu küsimus:
Kas mul on kohustus klientidele kaupa saalipealt kokku tuua ja joosta nende käskude peale, kui nad on selleks ise võimelised?
Usun, et kui inimene saab tuua omale kusagilt viinapudeli, saab ta ka muuga hakkama. Isiklikult arvan, et see on teendaja pidamine jooksupoisiks vms.