Tihti küsitakse kergeusklikkusele lootes meilt raha, mida, nagu hiljem selgub, ei pea tegelikult üldse maksma. Kui aga mõelda, kui palju raha niimoodi iga päev ilma põhjuseta omanikku vahetab, tuleb lihtsalt hirm peale.
Esimene näide. Tasulise tervishoiuteenuse registratuur. Astun ligi ja teatan, et olen saabunud korduvale vastuvõtule. “Kolm eurot ja kakskümmend viis senti,” kuulen vastuseks. Ajan silmad imestusest pärani: “Mille eest?” Vastus kuulub Murphy seaduse järgi kategooriasse “Kui kahtled, siis mõmise.”
Minu vastupunnimise põhjuseks on asjaolu, et kui esmase visiidi eest maksin juba 35 eurot, siis küsisin spetsiaalselt üle, ega mul rohkem maksta ei tule. Öeldi, et ei. Räägin oma loo ära, aga oleme ikka veel varase mõmisemise faasis. Registraator, muidu kena inimene, uurib arvutiekraani ja klõpsib midagi hiirega. “Mis värk on siis?” kiirustan takka. “No siis te ei pea maksma,” ütleb daam. Aga mis kolme eurot siis mu käest ikkagi alguses sooviti, jääbki segaseks.
Kui ma poleks uurima hakanud, oleksin kolme euro võrra vaesem, aga see on ju vanas rahas ligi viiskümmend krooni. Sellist raha juba maha ei viskaks.
Õhu- või veemüüjad?
Tallinnas on väga hea kvaliteediga joogivesi. Usun, et enamik tallinlasi joob kodus kraanivett. Paljud tallinlased on käinud välismaal ja teavad, et söögikohtades on tavaliselt tasuta vesi kannu vōi karahviniga laual. Raha selle eest ei nõuta. Kui küsid tavalist vett, siis see tuuakse alati lauale.
Kuid mitte Tallinnas. Enamik söögikohtadest püüab klientidele müüa paar eurot maksvat pudelivett. Kui kraanivett küsida, siis on tavaliselt vastuseks “Meil ei saa kraanivett”, isegi siis, kui kraan on otse teenindaja selja taga. (Viimati juhtus minuga nii Sakala tänava ja Pärnu maantee nurgal asuvas Reval Cafés.) Ma ei taha juua tont teab, kui kaua plastpudelis loksunud kallist vett ja küsin tavaliselt vastu: “Kas teil pole kraanis vett?” “On küll.” “Aga miks siis ei saa?” Levinuim vastus, uskuge või mitte, kõlab nii: “Meil ei lubata seda müüa.” “Aga miks?”
Selle küsimusele enam vastust ei saa. Sest ükski teenindaja ei julge otse välja öelda, et need kaks eurot tuleb, maksku mis maksab, kliendi rahakotist naeratuse saatel välja rebida. Mõttetu pudelivee eest. Sest vaadake, ühest kuupmeetrist Tallinna kraaniveest saab neli tuhat klaasitäit head, puhast joogivett. Ma saan aru küll, miks söögikoha omanikul silme eest mustaks läheb, kui ta võrdleb klaasi kraanivee või pudelivee hinda omavahel. Kraaniveel lihtsalt hinda pole ja seda tuleb anda tasuta.
Üldiselt on nii, et pärast mõningast vaidlemist tuleb vesi alati lauale. Aga minu meelest on väga ebaõiglane, et nii püütakse toidu hinnale taas ligi viiskümmend krooni vanas rahas juurde panna. (Tänusõnad kõigile Tallinna söögikohtadele, kus tasuta kraanivett juba pakutakse!)
Soome raudtee matemaatika
Et mitte olla ülekohtune Eesti teenindajate vastu, räägin värske loo Soomest. Kuna tööasjad Lahti linnas said kiiremini aetud kui arvasin, siis asusin tagasi Helsingi poole teele. Raudteejaamas teatasin, et soovin vahetada pileti varasema väljumise vastu. Kassiir takseeris piletit. “Ei saa.” No on lugu. “Miks?” “Sest kiirrongi piletit ei saa tavalise rongi pileti vastu vahetada.” Hm, imelik, et ei saa odavama vastu vahetada. Vaheraha jääks ju neile. Aga olgu. “Mis nüüd teha?” “Tuleb ümbervormistamise eest juurde maksta.” “Kui palju?” “Kümme eurot.” Uhh, seda küll ei tahaks! “Aga kui palju täiesti uus pilet maksab?” “Viisteist eurot.” Puhh… ja meie vahele sigineb vaikus.
Proovin teist taktikat: “Palun soovitage mulle, mida ma nüüd siis tegema peaksin?” Vaikus kestab. Natukese aja pärast: “Ma proovin pileti ära vahetada.” Klahviklõbin, vaikus; klahviklõbin, vaikus. Vist ei lähe nii edukalt nagu peaks. Kassiir kutsub abiväge. Tagaruumist tuleb keskealine mees. “Mõmm-mõmm,” juhendab ta kassiiri. Natukese aja pärast hakkab piletiprinter ragisema. Minu pilet! “Oi, aitäh! Mis ma maksma pean?” “Mitte midagi,” vastab kassiir. “Kiitos, rouva!” Tõesti hea, et ma ei hakanud kümmet eurot taskust välja võtma, mida alguses küsiti. Kokkuhoid missugune!
Milles on nende lugude moraal? Selles, et tihti küsitakse meie tähelepanematusele või kergeusklikkusele lootes meilt mingit raha, mida, nagu hiljem selgub, ei pea tegelikult üldse maksma. Kui aga mõelda, kui palju raha niimoodi iga päev ilma põhjuseta omanikku vahetab, siis tuleb lihtsalt hirm peale.