Eile oli sõbrapäev, täna on järelkaja. Nimelt käisime sõbrapäeval külas SA Tartu Perekodu Käopesal, pühendasime oma aega nii töötajatele kui ka lastele.

Aga läheme veidi ajast tagasi. Liikusin ringi enda meilides ning avastasin Signe saadetud e-maili 24. septembril pealkirjaga SA Tartu Perekodu Käopesa kontaktid. Ehk hetk millal algas meie koostöö Käopesa perekoduga. Alates sellest hetkest on olnud Käopesa meie südameasjaks, oleme neid toetanud igakuiselt ning püüdnud igati kaasa elada.

Aga me läksime kaugemale – mõeldes ka töötajate peale, lisaks lastele. Üheskoos jõudsime ideeni korraldada päevane kohtumine ja koolitus sõbrapäeval. Tartusse maandusime kogu meeskonnaga ning esialgu jagasime ülesandeid. Kõik töötajaid said Signe ja Karneliia käe all koolituse ning ülejäänud võtsid üle igapäevatoimetused, sest töö ei saanud seisma jääda kuniks töötajad koolitusel olid.

Päev hiljem julgen kõigi eest rääkida, et see tunne on vapustav. Teades, et Sa oled midagi teinud. Midagi väga head teinud. Mitte lihtsalt saatnud kellegile sõnumi, vaid Sa oled olnud nende jaoks olemas ning oled ka tulevikus. Et Sa oled puudutanud kellegi hinge ning puhtalt olemasoluga oled nõnda vajalik. Väärtustagem kõiki, otseseid abivajajid ning nendega tegelejaid. Käopesa töötajate missioonitunne ning rõõmsameelsus on nakatuv. Sära nende silmis ning tahe teha iga päev midagi head. See on inspireeriv ning vajalik ning meil on vaid au olla nende kõrval ning olla olemas.