Me alustame otsuste tegemisega juba varajasest lapsepõlvest. Alates lapseeast on meil omad autoriteedid ning iidolid, kelle käitumise või mõtete najal teeme me enda otsuseid. Varasemalt, aastakümneid tagasi tehti otsuseid pigem ühiskonna survel, kindlat rada järgides. Olles hetkel kolme lapse ema, siis mulle isiklikult näib, et lapsed saavad üha enam igapäevaküsimustes kaasa rääkida ning omavad üha rohkem õigusi oma otsuste üle. Meeldiv on tõdeda, et samaaegselt tekivad need otsused läbi suhtluse ning üha enam omavad lapsed oskust ka kuulata, tänu millele on suhtlemine üha edukam ning konstruktiivsem. Samuti on ka vanemad inimesed muutunud aina teadlikumaks oma väärtustest ning julgevad rohkem oma väärtuste eest seista ning nendest teavitada ka teisi oma valikuid ja otsuseid tehes. Ma siiralt usun, et selle on oma osa ka tänapäevastel koolitustel – elulised, praktilised ja osalejaid kaasahaaravad, mis õpetavad mõistma ja aru saama iseendast ning teistest.
Näiteks valikud vabale ajale. Millest lähtuvalt teen valiku nädalavahetuseks? Kas lastega tegemised, kodu suurkoristus või aeg mulle ja mehele? Siin jälle rääkides iseendast, üritan need 4 nädalavahetust jagada võrdselt – üks lastele, üks suurkoristuseks, üks minule ja mehele ning siin saan lubada ühe nädalavahetuse kas siis ainult iseendale või oma sõpradele. Alati ei ole see lihtne. Mõnikord olen lubanud juba näiteks mehele ja siis haigestub laps. Tuleb taas otsus ümber teha ja nädalavahetused ära vahetada. Minu mõte, et alati ei saa oma otsuses kindel olla ja siin tuleb appi paindlikkus ja mõistmine kõikide osapoolte poolt.
Samal ajal on igapäevased otsused ka töö põhised. See on koht, kus mina pean tunnistama enda nõrkust ning samaaegselt näen ka arengukohti. Kipun aeg-ajalt liiga palju kahtlema, kaaluma ja teisalt ka tuginema liialt minevikus tehtud otsustele. Kas olen teinud kõik õiged otsused? Kas suudan täita teiste ootusi? Kas kõik õnnestub täpselt nii nagu planeeritud? Oled avastanud, et mida enam ma kahtlen enda otsustes, seda keerulisem on teha järgnevaid. Ma hindan väga meie toredaid koolitajaid, kes suudavad maa peale tagasi tuua ja anda õiget nõu igas olukorras. Kui olukord tundub kehv, tuleb leida viimnegi positiivne sellest ning sellega edasi minna. Seda järgides tahan mina oma otsuseid teha üha teadlikumalt ning üritan vastata alati küsimusele: mida antud valik või otsus muudab paremaks? Kui suudan leida vähemalt ühe helge momendi, siis see otsus on minujaoks õige.
Mõtle, kuidas suhtud Sina oma otsuste tegemisse, kas need on alati õiged? Kindlasti mitte, aga leia midagigi head nendes ning mine sellega edasi. Usu, seda lihtsamad on otsused tulevikus!