Kuulmine, kuulamine. Rääkimine. Ma räägin palju, soravalt, üksipulki, täiesti mõttetutest asjadest ja ülimalt tähtsatest asjadest, kõigest ja kõigist läbisegi, seitse päeva nädalas, kakskümmend neli tundi ööpäevas. Aga liigagi paljud inimesed ei mõista millegipärast, et kui palju rääkivad inimesed võivad teinekord ka kuulata. Jah, inimesi on erinevaid, kuid ma olen õppinud endale ande kuulata samal ajal kui ma räägin. Jah, ma võin täiesti süüdimatult igale Sinu lausele vahele segada, lõputult. Aga see ei tähenda, et ma segan vahele ka kuulamisele. Ma kuulan ikka, jätkuvalt, samal ajal kui ma räägin.

Ma ei pea seda mitte austamiseks, ma pean seda mõtete ülikiireks väljendamiseks. Mul tekib kuulates mõte, ma edastan selle mõtte vahele. Ma arvan et kuulamise juures on ka ülimalt tähtis kuulamise mõjutamine mõtete ja tunnetega. Need sõnad, fraasid, täpsustavad küsimused, ideed – need viivad vahel jutu hoopis lähemale tegelikkusele puändile, mida püütakse edasi anda. Jah, see teinekord ka rikub vestlust, kuid siiski 80% ajast see rikastab. Uued mõtted ja tunded. Aga see rikastab vaid juhul kui rääkimise ajal osatakse ka kuulata.

Räägi palju tahad, kuulav inimene võidab sind ikka teadmistega. Ja see on fakt. Kas ta räägib 3 tundi päevas või 20 tundi päevas ei oma enam tähtsust. Iga kuulavat inimest ei sega rääkiv inimene, vahele segav inimene. See on üsnagi surnud ring.

Õpi kuulama ja õpi kuulama hoolikalt. Sa ei pea teisele seda selgeks tegema, et samal ajal kui Sa räägid Sa ka kuulad. See on Sinu relv. Sinu relv jõudmaks lähemale oma unistustele. Tänu sellele relvale omandad Sa igast vestlusest nüansse, mida vastaspool ei pruugi tähelegi panna. Kasuta seda. Õpi selgeks ja kasuta.