Vananaiste sooja sülle kukkuva suve märksõnaks oli minu jaoks tänavu “autentus”. Selline üpris ära leierdatud sõna, mille tähendust on aga üllatavalt raske tabada. Sõnaraamatud kasutavad võrdeid nagu “ehe” või “usaldatav”. Minu vaimusilmas kerkivad pildid autentsest Pariisi croissant’ist  või ehedast Maa Piimast…
Kuid milline on autentne inimene?

Tänapäeva maailmas oma kuvandit luues ja edastades mõtleme (loodetavasti) tihti ka sellele, et soovime oma töös ja tegemistes lähtuda autentsusest ning elada kooskõlas oma väärtustega. Just see viimane ongi võtmesõna autentsuse mõistmiseks. Ehe on see, mis on oma sisult ja vormilt kooskõlas. Inimestena oleme autentsed siis, kui meie sõnad ja teod on kongruentsed ja väljendavad samu väärtusi.
Nõustaja ja koolitajana mõtlen ma tihti sellele, milline on minu autentne Mina. Kust jookseb piir minu isiksuse ja rollide vahel? Kus asub see eheduse tasakaal, milles need erinevad osad kattuvad?
Suviste sisekaemuste najal toongi siinkohal välja mõned näpunäited, mis selles kaleidoskoopses olukorras teed aitavad leida.

1) SEE, ET SA EI OLE “KOHAL”, EI TÄHENDA, ET SA OLED “ÄRA”
FOMO (Fear of Missing Out) ehk hirm millestki mitte-osalemise tõttu ilma jääda, on kasvav igapäevase stressi allikas paljudele inimestele. Tarbime lakkamatult sõnumeid selle kohta, mida kõike me VEEL tegema peaksime selleks, et õnnelikud ja edukad olla. Alustades muusikafestivalidest ja lõpetades öö-jooksudega. Kui me selle kõigega sammu ei suuda pidada, siis võime pärast kindlasti oma info-voost näha, kui vapustavatest kogemustest me ilma jäime. Selle stressiga toime tulemiseks kuuleme siis jällegi vasakult ja paremalt seda, kuidas tuleb tegeleda kohalolu ja mindfulnessiga, kuna meie õrna ajukest saab päästa vaid mediteerimine. Niisama vegeteerimine seevastu on saatanast ja igasugune scrollimine tuleks üleüldse ära lõpetada.
Lehma kook! -ütleks mina selle peale.

Kõik maailma inimesed võib mõtteliselt paigutada skaalale: neid kas köidavad pigem tulemused või protsessid.
Tegelikult ei ole vahet kas sa “mediteerid” või mitte, kui sa oma olemuselt läbi ja lõhki tulemustele orienteeritud oled ja lihtsalt selle vaikuseminuti moe pärast täis tiksud. Vaid selleks, et pärast värvilises äppis oma “progressi” näha.
Palju tulemuslikum ja tervislikum on sinu jaoks hoopistükis aktsepteerimine, et ainus protsess milles sa “kohal” pead olema, on tulemuste jahtimise protsess. Sellel hetkel osaledki sa tõelises mindfulnessis- iseenda ja oma kogemuse vahetus tajumises. Siin ja praegu- teel erutavate tulemuste poole.
Protsessile orienteeritud inimene võiks jällegi aktsepteerida oma loomust ja lõpetada enesepiitsutamise, kui ta tegelikult ei suuda esmaspäeval teha plaane neljapäevaks ja neist ka kinni pidada.  Protsessi nautimine sisaldab endas sellist kitsendavat asjaolu, et kulgeda saab tõepoolest siiski vaid ühes kanuus korraga. FOMOga leppimine ja temale vaatamata väärtuspõhise valiku tegemine ongi autentsus. See on protsessi inimese meditatsioon: ebamugavus, milles kõige kiuste “kohal” olla. 

2) ALISTA ÜLELIIGSED PSÜHHOLOOGILISED KILOD INFO-DIEEDIGA!
Kas tunned, et ärritud tihti või tajud vahest ebakindlust? Ole mureta! Me saame aidata! Sind vaevab emotsionaalne ülekaal! Appi tuleb Hr. Info Paast oma uue dieedi-plaaniga!

Meediasõnumite eesmärk on tarbijat mõjutada. See sünnib läbi positsioneerimise, mida me kõik instinktiivselt nende sõnumite tulva all teeme.
Kujutle näiteks, et istud igal ärkveoleku hetkel kose all, mis lakkamatult sulle rasket vett kaela valab. Ilmselt juba seda lugedes hakkasid nihelema, sest kogu õlgadele laotud raskus andis endast järsku valjult märku. Enamuse ajast oleme sellest lakkamatust rünnakust nii väsinud, et ei suuda juhtida seda, mida info meiega teeb. Kui kasutame meedia tarbimist veel omakorda ka lõõgastumise vahendina, ei ole üldse üllatav, et naised näiteks pärast Seks ja Linna vaatamist suurema tõenäosusega netipoodi ostlema lähevad või oma meest sõbrannadega kritiseerima hakkavad. 

Niisiis säästa ennast pigem juba eos ja lülita välja see harjumuspärane telekas, raadio, muusika või taskuhääling, mis su keskkonda reostab. Astu välja selle kose alt ja lase kellelgi oma õlgu mudida! Sõida autoga vaikuses; tee tööd ja trenni vaikuses; kokka ja kallista vaikuses! Kärbi oma sotsiaalmeedia voost info, mis sind väsitab ja pärsib. Korista oma telefoni ja arvuti ekraanid üleliigsetest pluginatest. Ära vaata Netflixist Sõpru juba seitsmendat korda, sest tunned ennast siis vähem üksildasena! Ole iseendaga kahekesi. Vaikuses… Siis ehk lõpuks kõrvad harjuvad ja hakkad kuulma oma kõige tähtsamat kaaslast sel teekonnal ega pea enam ealeski üksildust tundma või ennast taga otsima.

3) ÄRA SALGA OMA VARJU
Autentsus ja ehedus kätkevad endas terviklikkust. Kui miski on autentne, siis on teda piisavalt- ta on tervik; sealt ei ole midagi puudu ega üle.
Selleks, et autentset ja isikupärast elu elada, peame ka endas esmalt vastu võtma oma terviklikkuse. Kuna meie primaarseks sotsiaalseks kanaliks on saanud meedium, kus puudub vahetu tagasiside, oleme kõik üha enam kaldu nende ühepoolsete sõnumite tootmise poole. Anname endast mingit infot välja, mis meie kuvandi loob, saamata otsest sotsiaalset tagasisidet. Kui me psühholoogilisel tasandil sellega harjume, siis tekib olukord, kus arvame näiteks, et oleme väga lojaalsed ja truud (sest seda väärtustab ühiskond), kuid ühel päeval selgub ootamatult, et partneri jaoks on ka sinu kollektsioon neti-võõraste akti-piltidest petmine. 

Nii kui sa “valid” mingi kitsa osa endast, mida näidata või arendada, jäävad kõik teised osad, nagu teemandi tahud, varju. Pimeduses tundub kõik meie jaoks hirmsam ja grotesksem sellest, millisena need samad asjad valguse käes paistavad. Autentsus algab seal, kus me aktsepteerime kõiki neid tahke endas ja krutime seda teemantit siis ise-teadlikult ilma et peaksime ühtki oma omadust varjama või kartma. Saame ise valida, kuidas me keskkonnast tulevat valgust peegeldame-  nii paistamegi teistele säravatena või oleme lausa silmi-pimestavad. 

4) MÄNGI!
Taasavasta endas see poisike või plikatirts, kellele isegi reaalsus mingeid piire ei seadnud. Kas mäletad, kuidas kõige lihtsamatest asjadest sündis teinekord kõikehõlmav mängulust, mille käigus aeg kadus nagu tina tuhka? Mängimine on psühholoogiliselt väga toetav seisund ja viib tihti kiirteena Loovuse Wabariiki. Oma elus mängulusti taasavastamine on nagu leil eheduse kerisele ja aitab kasvatada ka psühholoogilist säilenõtkust. 

Mängida võib kõigega! Mõned teevad seda kivide ja kristallidega; teised hilpude ja käekottidega. Kolmandad autode või nuti-vidinatega. See kõik on mäng! Luba endal  sellest rõõmu tunda ja sellesse ära kaduda. Ära võta ennast nii tõsiselt! 
Mängi täna õhtul näiteks partneriga “kodu” või korralda endale moeshow. Mängi jooksurajal tuulega taga-ajamist või sõbraga bussireisil maailmade unistamist. Tee oma eesmärkidest ja enesearengust takistusrada või lao koos meeskonna-kaaslastega projektiplaani tükke nagu TETRISt tervikuks. Mängides avad sa oma autentsuse iseendale; see pulbitseb üle su huulte naerukilgetena ja paneb su sisemise ilu särama!

Oma autentsust defineerides jõuab meist igaüks lõppeks isemoodi tulemuseni. Ja just see ongi hea- kui oleme kõik veidi enam ise(enda)moodi. 

Maria Johnson, Aeternumi konsultant-koolitaja, ingliskeelne koolitaja ning tõlk