Sellel kevadel otsustasin, et viin ellu oma pikaajalise unistuse, minna mõneks nädalaks välismaale inglise keelt business communication kursusele täiendama. Mõeldud, tehtud! Augusti keskpaiku, ühel reedesel päeval, istusin ma lennukile, mis võttis suuna Euroopa Liidu kõige väiksemasse riiki, Maltale, mille üheks riigikeeleks on ka inglise keel. Kuna soovisin, et saaksin oma keeleõppe ajal keelt praktiseerida ka väljaspool kooli, olin valinud peatuspaigaks kohaliku perekonna. Linnakeseks, kus ma peatusin, oli Jt. Julien ja kooliks ETI Executive Training Institute. Olin oma mõlema valikuga rahul, nii perekonna, kui ka kooliga.
Nädalavahetusel, enne esimest koolinädalat sain sisse elada Malta elu-olusse, külastades kalaturgu, osaledes kohalikel rahvuspidustustustel ja nautides sooja ilma ja merevett. Pean tunnistama, et minule, kes ma armastan suve ja kuuma, oli +38 siiski natuke liiast – ega eestlane ei saa ju kunagi ilmaga rahul olla :D. Leevendust kuumale sain koolimajas, kus esmaspäevast reedeni kella 09-16 õppetöö käis.
Esimesel esmaspäeval olin põnevil, et kes on need inimesed, kellega oma järgnevad 3 nädalat koolipingis ühiselt ajusid ragistades veedan. Meie grupis oli 2 saksa härrat, üks noormees tśehhist ja prantsuse daam. Meenusid kohe erinevad kooliaegsed anedkoodid, a´la eestlane, sakslane ja prantsalane 😊. Kursakaaslased olid erinevatelt elualadelt, olid müügidirektor, finantsdirektorid ja investor. Meie õpetajaks oli briti härra Niel, kes oli väga vahva, laia silmaringi ja hea briti huumoriga. Niel võttis kohe esimesel päeval meil pinget maha, öeldes, et te kõik olete minust juba keeleoskuselt paremad, sest valdate mingil tasemel vähemalt kahte keelt.
Minu keeleoskusega on sellised lood, et reisides ja suheldes inimestega igapäeva teemadel saan hakkama täitsa vabalt, samas tean, et minu grammatikaga võiksid lood olla paremad. Samas puudub mul hirm rääkida, isegi, kui teen vigu. Õpetaja ütles, et tema kogemus on näidanud, et inimesed on selles osas väga erinevad. Osad püüavad rääkida perfektselt ja seetõttu pigem ei räägi, sest kes meist ikka oleks perfektne. Mõni teine on jälle selline, et räägib kõvasti ja valesti aga saab kõik asjad aetud 😊. Mina kaldun pigem sellesse teise kategooriasse. Ja ka sellel kursusel ei olnud meie põhirõhk grammatikal vaid pigem läbirääkimistel. Õpe oli kavandatud väga praktilisena ja kuna meie grupis tekkis kohe selline mõnus usaldus ja sünergia, siis erinevad praktilised ülesanded, mis me saime, kiskusid vahepeal isegi emotsionaalseteks, mis andis õpingutele ainult mõnusat vürtsi ja värvi juurde.
Mis aga juhtus minuga teise nädala reedel pani mind inimese aju üle taas imestama. Mu aju oli täiesti hangunud ja kahtlesin juba kas ma enam oma emakeeltki oskan. Kõige lihtsamad laused ei libisenud enam üle mu huulte. Õpetaja lohutas ja ütles: „Signe, you brains are overloaded“ (su ajud on ülealetud). Muidugi on ju teada, et areng saab toimuda, kui on pingutus. Teise nädala lõpuks sain aru ja lohutasin ennast sellega, et ju mu aju oli kõva tööd teinud :D.
See kogemus (ajuga) pani mind taas sügavalt mõtlema selle peale, kui oluline on toetav keskkond ja kui tähtis õpetaja toetav suhtumine õppetöös. Mõtlesin ka meie koolide peale, kus kahjuks endiselt võib kohata olukordi, et õpilane, kes kohe „matsu ei jaga“ saab toetuse asemel hoopis noomida või märkuse, et ei ole tunnis tähelepanelik. Meil oli tõesti äärmiselt toetav õpikeskkond, õpetaja ja koolipersonal ja ka sellises keskkonnas võib juhtuda olukord, kus „juhe jookseb kokku“. Aga mis saab siis, kui sul sellist toetust ei ole. Ühe järeldusena saan tuua selle, et õpimotivatsioon mitte ei tõuse vaid langeb. Sain aru, et oma igapäevatöös, arendades ja koolitades täiskasvanud õppijaid Eesti organisatsioonides, hoiaksin pidevalt meeles, et oodates õppijailt pingutust, pean mina pakkuma toetust. Ja, kui oluline on see üldhariduskoolides, et õpilastel säiliks kõikide nende pikkade aastate jooksul õpihimu ja koolirõõm.
Kolmanda nädala alguses oli mu aju õnneks jälle töökorras 😊. Lisaks õpingutele käisin tutvumas Malta elu-olu ja vaatmisväärustega, sain osa Robbie Williamsi kontserdist, mis mu enda imestuseks mulle väga korda läks. Nende nädalate jooksul tekkis mul isegi üks armas „kodupuhvet“, kus aeg-ajalt õhtuti veinipokaali taga sain nii kohalike, kui ka sisserännanutega oma päeval õpitut praktikasse rakendada. Rahvaste paabel Maltal on märkimisväärne, seal elab püsivalt pea viiekümne rahvuse esindajaid. Paljud kellega vestlesin olid sinna tulnud mõneks kuuks ja paljudel olid nendest kuudest juba aastad saanud. Maltas on midagi mis tõmbab endasse ja paljud ei oska seda isegi päris täpselt põhjendada, et mis see siis on. Igalujuhul olen ma nendega nõus!
Keeltekooli kogemust välismaal soovitan ma soojalt, sest see on omamoodi nagu „3in1“. Tutvud uute kultuuride ja inimestega, samas õpid ja ka puhkad oma igapäevaolmest!
Signe