Elame muutuste keerises, kus paljud inimesed ja organisatsioonid teevad uuendusi enda eludes ja sihtides. Seatakse uusi eesmärke ning tulemusele orienteeritud maailmas leitakse võimalusi veelgi kõrgemaid sihte saavutada. Senisest sajast protsendist saab sada kümme ning arvust N saab N+1 või isegi rohkem.
Seejärel toimub polariseerumine, leidub neid, kes usuvad igavese progressi võimalikkusesse ja hakkavad palehigis pingutama, samal ajal on igas meeskonnas ka inimesi, kelle puhtinimlik reaktsioon on, et see ei ole võimalik – praegustel aegadel veel paremaid tulemusi saavutada. Täiesti võimatu! Aga kellel on siis õigus? Kindlasti mõlemal.
Tegutsema paneb meid mõte
Kahjuks kipub inimene sellisel hetkel unustama isetäituva ennustuse fenomeni. Selle kohaselt kipume saama tulevikus just seda, millesse usume praegu. Hiljuti toimunud koolitusel ütles üks naisterahvas, et isetäituv ennustus on see, kui ostad paki küpsiseid, ronid diivanile ja võtad mõttejõul kümme kilo alla. Mõttejõuga ei ole siin suurt midagi pistmist. Tegelikkuses paneb alati meie mõte meid käituma ning käitumine kutsub esile sarnase reaktsiooni.
Eespool toodud näite puhul, kui inimene usub, et seatud eesmärke ei ole võimalik saavutada, ei hakka ta tegema selle nimel ühtegi lisapingutust ning suuremaid eesmärke saavutada ongi väga keeruline. Kui inimene aga usub, et suurim piirang on ta ise, siis on ta valmis lisapingutuseks, mis enamasti toob kaasa ka paremad tulemused.
Isetäituva ennustuse fenomeni võib edukalt jälgida ka isiklikes suhetes. Näiteks kui inimene usub, et partner või sõber ei mõista teda, siis peaks ta olema püstihull, kui läheb partnerile või sõbrale midagi rääkima. Kui inimene aga ei räägi, siis ongi teda väga keeruline mõista.
Kuidas me seadistame mõttefiltrid?
Mõte-käitumine-tulemus nõiaringile lisaks põhineb isetäituv ennustus ka tähelepanu selektiivsusel. Selle
kohaselt märkab inimene kõike, mis eksisteerib juba tema mõtetes. Ta otsib pidevalt kinnitust, et tema tõekspidamised on õiged, seega ta enamasti oma mõtetes ei kahtle. Näiteks, kui inimene usub, et kolleeg teeb vigu, siis iga kord teda jälgides märkabki – jälle viga. Kuigi kõrval olev kolleeg võib teha veel rohkem vigu, aga kui tema kohta on peas mõte, et ta on tubli ja püüdlik, siis see jääb märkamata.
Igat inimest ja sündmust võib vaadata pilguga, mille poolest ta/see nõme on, samas saab selle asemel alati märgata ka ägedust või positiivsust.
Küsimus on selles, kuidas on seadistatud mõttefiltrid. Tõekspidamiste funktsioon on iseenda õigsust pidevalt kinnitada. See on meie psühholoogiline luustik, mis määrabki suures osas selle, kes me oleme ja kuidas mõtleme.
Vahel on kasu mõtte teadvustamisest ja selle vaidlustamisest
Mõtted tekivad pähe kahel viisil, mõni neist on järeldus meie kogemustest ja teised on kelleltki üle võetud. Inimestena oleme seadistatud enamasti nii, et lõpliku järelduse tegemiseks võib piisata vaid ühest kogemusest või autoriteedi ühest väljaütlemisest. Seda on väga hea märgata näiteks uue töötaja saabumisel meeskonda. „Värske“ inimese mõtlemine erineb sageli ülejäänutest ja see on tihti toetav nii iseenda, kolleegide kui ka organsatsiooni suhtes. Seda loomulikult tingimusel, kui tegu ei ole sunnitööga. Kõrvaltvaatajatele hakkab see silma algaja entusiasmina. Pikemalt meeskonnas töötanud inimesed hakkavad sageli suurest hoolivusest jagama „hüva nõu“.
Nii nagu loodus ei salli tühja kohta, ei armasta seda ka inimese mõtlemine.
Näiteks, mis sa siin selline entusiast oled, kes sulle selle eest maksab või see klient on hull, temast on targem eemale hoida. Katseaja lõpuks on „uustulnukal“ meeskonnaliikmetega „sama nägu peas“. Seetõttu tuleks kaaluda põhjalikult, mida oma „kupli alla“ laadida.
Kui inimene märkab, et ta on sattunud negatiivsesse isetäituva ennustuse „rattasse“, siis esimese asjana tasub oma mõtet teadvustada ja püüda seda vaidlustada. See tähendab, et endaga tuleb asuda diskussiooni ja küsida, miks ma usun, et asjad on just nii, nagu nad on. Vahel tasub endalt küsida sedagi, kas midagi võib olla veel õige. Nii nagu loodus ei salli tühja kohta, ei armasta seda ka inimese mõtlemine, seetõttu on hästi oluline pärast piirava mõtte vaidlustamist, see „üle kirjutada“ mõne toetavama mõttega. Näiteks võib omale öelda, et vaid taevas on piiriks või kui ei proovi, siis ei saagi teada.
Kogemusest tekkinud järeldused võiksid olla toetavad
Loomulikult on inimese peas hulgaliselt tõekspidamisi, millest ta ei ole valmis loobuma. Need on sageli inimese sisse kasvatatud juba varajasest lapsepõlvest. Sel juhul saab õppida märkama esmapilgul piirava tõekspidamise taga toetavat või kasulikku funktsiooni. Selleks saab endalt küsida, mis on selles esmapilgul piiravas mõttes positiivset või kuidas on see kasulik. Selge on see, et mingil hetkel on see uskumus olnud kasulik. Näiteks, kui inimene väsitab ennast pidevalt mõttega, et ta on nii väsinud, siis selle toetav perspektiiv on, et see võimaldabki puhata.
Vaidlustada ei saa ka inimest häirivaid fakte, näiteks, kui keegi sõimas roppude sõnadega, siis ei ole võimalik kahelda, kas see sündmus ikka just toimus. Küll aga saab endalt taaskord küsida, mis on selles positiivset või mida sellest olukorrast võib õppida, et kogemusest tekkinud järeldused oleksid toetavad, mitte piiravad.
Faktidele lisaks saab sarnaselt suhtuda ka tegevustesse ja ülesannetesse, mis meile väga ei meeldi või mida vabatahtlikult ei teeks. Kui need tegevused on siiski möödapääsmatud ja ei saa valida, kas seda teha või mitte, siis tasub mõista, et üks valik on meil alati – millise tunde või seisundiga me seda teeme, sõltub minu oma mõtetest konkreetses olukorras. Õpetan seda järjepidevalt oma viieaastasele lapsele, kes vahel hommikul jaurab, et ta ei soovi täna lasteaeda minna. Ütlen talle, et täna ei ole see päev, kus saab valida minemise või mitteminemise vahel, küll aga saab alati otsustada, mis tundega sinna minna.
Tasub olla teadlik ja aegajalt mõelda sellele, kuidas me mõtleme
Inimese tunne on enamasti parim indikaator selle kohta, et ollakse negatiivse isetäituva ennustuse pantvangid. Negatiivne tunne, olgu selleks hirm, viha, kurbus, pahameel, pettumus või protest, annab märku, et tasub teadvustada, mis mõte inimest kinni hoiab ning seejärel võimaluse korral see vaidlustada ja asendada mõne toetavamaga.
