Septembri-/oktoobrikuus kõik on uus. Õpilased ja üliõpilased lähevad kooli, organisatsioonidel algab sageli uus tööhooaeg. Kas uus algab ka suurema sisemise põlemise ja motivatsiooniga?
Siinkohal kirjutan ühest loost, mis minuga juhtus umbes viis aastat tagasi, kui mind kutsuti sumedal septembrikuu päeval kooli alguse puhul loengut pidama ühte Tallinna gümnaasiumisse. Mul tuli rääkida kümnendale klassile, kuidas ennast sügisel motiveerida. Ma astusin kõledasse klassiruumi ning mu vastas oli 30 unist õpilast, osad neist tukkusid oma laudadel, teised sisenesid uimerdades klassi mitmeid minuteid pärast tunnikella helisemist. Õpetaja ütles, et see on normaalne ning vabandas esimese tunni fenomeniga. Ma küsisin õpilastelt esimese küsimuse: „Mis teid elus sütitab, mis on teie tegelik kirg?“ Mulle vaatas vastu 30 ehmunut nägu ning kõrvu kostus lukustav vaikus. Umbes pärast minutist vaikust katkestas selle üks blond tütarlaps, kes päästis klassikaaslased piinlikust vaikusest vastusega, et nad ei tea. Ma tegin teise katse ning küsisin: „Tõstke käed, kui paljude vanemad armastavad seda, mida nad teevad, enda tööd?“ Selle peale tõstis käe kaks õpilast. Ma tundsin kurbust – kurbust mitte nende õpilaste pärast, vaid kogu ühiskonna pärast. Ma läksin koju ning sellel päeval mõtlesin ka sügavalt sellele, miks 16-17 aastased noored ei tea enam, mida nad tegelikult teha tahavad või miks ainult kahe õpilase vanemad kolmekümnest armastavad oma tööd. Kuhu kaob see kirg, millega üks väike laps võib tundide kaupa enda õhupalli või veduriga põrandal mängida?
Mul tekkis hüpotees, et üks tegur, mis sisemise põlemise ja tegutsemisrõõmu lämmatab, on meie haridussüsteem ning ma otsustasin minna kooli õpetajaks, et sellest lähemat aimdust saada. Me oleme süsteemi, mis põhineb käskudel ja keeldudel ning kus ei ole lubatud küsida kriitilist küsimust „miks?“, produktid. Me ei ole olnud kaasatud iseenda arengu- ja õppimisprotsessi, täpselt nagu paljud meist tänases tööelus ei taju kaasatust organisatsiooni tegevusse ning seeläbi ei tunne ka enda tegevusest ja tööst rahulolu. Seda kinnitab ka 2013. aastal tehtud „well-being“ uuring, mis viidi läbi 160 riigis ning kus pingereas paikneme 72. kohal. Uuringu tulemuste järgi tunneb Eesti inimestest töökohal kaasatust ning sellest tulenevat rahulolu 16% inimestest, organisatsioonile töötab vastu selle uuringu järgi 20% inimestest ning ülejäänud tajuvad, et neist niikuinii midagi ei sõltu. Nendele minu jaoks šokeerivatele numbritele lisaks näitab mainitud uuring, et Eesti juhtidest tajub kaasatust organisatsiooni ellu ning enda olulisust 26%!!!, mis minu hinnangul on juba ohtlik number.
Sellest sumedast septembrikuu päevast Tallinna gümnaasiumis alates võtsin ma vastu otsuse elada iga päev enda elus mõtestatult, küsides endalt miks ma midagi teen, ning teha asju, mis mulle tegelikult rahulolu pakuvad. Lisaks sellele olen pühendanud elu sellele, et läbi elava eeskuju; koolituste ning eeskujuorganisatsioonide loomise anda sama mõtet edasi ka teistele. Oluline on mõelda, mis mulle tegelikult elus rõõmu ja rahulolu pakub. Selle asemel, et tegeleda enda hirmudega ning leida vabandusi, miks midagi teha ei saa, tuleb leida võimalusi enda jaoks oluliste tegevuste teostamiseks.
Organisatsiooni elus aitab paljud motivatsiooniprobleemid lahendada ka lihtsalt iseendalt küsimine, miks ma midagi teen ehk enda tegevuste mõtestamine. Tegelikkuses ongi mõtestamine just kõige mõjusam relv, sest läbi selle on võimalik igasugust tegevust teha sisemise põlemise ja naudinguga. Isegi neid tegevusi ja töid, mis esmapilgul tunduvad igavad, keerulised või rutiinsed, sest elus tuleb meil paraku igapäevaselt ka neid ette. Tänasel päeval paraku näen aga organisatsioone, kus juht annab käsu või keelu, põhjendamata, miks korraldust tuleb või ei tohi täita. Samas on teada, et motivatsioon on alati sisemine protsess ehk inimene saab ennast vaid ise motiveerida läbi õigete mõttemustrite ning mõtestatuse.
Soovin kõigile alanud tööhooajaks mõtestatust ning enda tegevuste nautimist!