Üks esmaspäev on taaskord meist mööda jalutanud ning järgmine alles vastu tõttamas. Ma olen märganud, et esmaspäevadel on alati midagi ühist. Nimelt iga nädala alguses on näha ja kuulda, kui erakordselt põrgulikud on esmaspäevad ning kui hirmuäratavalt lühikesed on nädalavahetused.
Taaskord taban end mõttelt, et kui mina ärkaksin ühtesoodu iga nädal, 51 nädalat aastas, igal esmaspäeva hommikul eelpool kirjeldatud tundega üles, siis ilmselgelt ma mõistaksin, et midagi on valesti. Miks kuradi pärast ma ikka veel peaksin tegema endaga seda, mis selle tunde minus tekitab?
Oleme ausad, kusagilt peab see tunne alguse saama. Tegelikult pole ometi mingisugust vahet, kas on esmaspäev, teisipäev, kolmapäev või laupäev. Pöörates hetkeks pilgu peeglisse, vaadates otsa iseendale, peaksime mõistma, mida me nende esmaspäevade juures tegelikult vihkame. Küsimus peitub eelkõige siiski selles, mida me oleme otsustanud oma aja ja elatud eluga peale hakata. Ja kusjuures – olenemata päevast kalendris!
Kuulates inimesi, võime mõista, et see vihkamine, mille me oleme suunanud esmaspäevade süüks, peidab endas oluliselt sügavamaid aspekte. Üha rohkem torkab silma, et me teeme midagi ja käime kusagil, mida me tegelikult teha ei taha. Vihkamise tunne on järelikult otseselt seotud meie enda ameti- või töökohaga. Kuulge, päriselt … Kas me tõesti oleme võtnud vastu otsuse käia umbes 255 päeva aastas kohas või teha midagi, mida me vihkame? Miks???
Meie masohhism selles kontekstis on lausa hämmastav. Selle asemel, et nautida iga hetke, ahmida elu endasse, käime meie 255 päeva aastas, kusagil, kus me olla ei taha. Jah, kindlasti hüppab meil kõigi praegu pähe miljon vabandust, miks me seda teeme. Pere on vaja ära toita. Lapsed on vaja koolitada. Pangalaen nõuab maksmist. Ja nii edasi, raugematult. Ükskõik, kui veendunult me neid endale sisendame, jäävad need siiski ainult vabandusteks.
Meil on alati võimalus otsustada, midagi muuta. Puudutagu see mistahes valdkonda meie elus. Sest, üks uudis on mul teile veel, midagi ei muutu, kui ma midagi ei muuda! Võttes vastu otsuse hakata tegelema sellega, mida Sa päriselt tahad ja sellega, mida Sa päriselt armastad, ei saa midagi valesti minna. Ma luban. Iga muutus, iga situatsioon loob meile võimaluse kasvamiseks ning seega kõik, mis juhtub, on alati hea. Oluline on teha seda põksuva südamega ning omal viisil, omanäoliselt. Alustama peaksid muidugi sellest, et oled endas üles leidnud selle, mida Sa tegelikult (teha) tahad.
Lõpetades otsustamise edasi lükkamise kuhugi määramata kaugustesse, võime avastada, et järgmisel esmaspäeval ei tulegi enam vihatundega silmi avada. Sageli meile tundub, et see kõik ei ole nii lihtne. Tegelikult, täpselt nii lihtne ongi – kes tahab, leiab võimaluse; kes ei taha, leiab vabanduse!