Käesoleva aasta septembris olid osad minu kolleegid ja mina ise võtnud nõuks Türgi riiki külastada. Riik piirneb idast Gruusia , Armeenia , Aserbaidžaani ja Iraaniga, läänest Iraagi ja Süüriaga ning Egeuse mere ning Kreeka ja Bulgaariaga. Mõeldud ja tehtud suundusime ajalooliselt kuulsasse Alanyasse, mis on meeldiv kuurort puhkamiseks. Eestlastele üldiselt tuntud paik. See ei ole kellelegi enam avastuseks, et seal on päikest ja sooja küllaldaselt, et „akusid“ laadida ja lihtsalt puhata. Sinna jõudes oli merevee temperatuur ligi 30 kraadi ja õhk isegi kuumem, ent sellest ei tahtnud ma rääkida.
Põhjus väga lihtne, miks kirjutan. Türgi teenindajad/müüjad on enamuses pühendunud igale kliendile, kes silmapiirile on ilmunud. Isegi kui ma veel ei tea, et midagi üldse osta või tellida kavatsen, on nad juba meiega suhtluses. Linna-alal või poodides liikudes on meie ümber tavaliselt tekkinud müüjate „sõõrid“. Pole ilmselt kellelegi uudis seegi, et nad on hea keeletajuga ja on ära õppinud teatud sõnad, mille abil oma klientidega ja potentsiaalsete ostjatega suhelda. Absoluutselt igas situatsioonis valmis suhtlema ka keha- või viipekeeles. Neil pole olemas teemasid ja juhtumeid, mille puhul peaks ütlema oma kliendile, et „meil pole“ , „EI“, „oleme suletud“, „seda toodet/teenust meil parasjagu ei ole“, „otsas“ jne. Lihtsalt nii on, et neil selliseid mõtteid ja lauseid ei tule isegi pähe. Ja nad mäletavad inimesi. Imetlusväärne mälu. Näiteks rannas laevakipperiga vestlust alustades, kes meid paadireisile kutsus mäletas meid lausa üle-eelmisest korrast. Ta tegi oma „müügikõnet“, lai särav naeratus näol öeldes: „ah teie olete mulle tuttavad inimesed“, mille peale meie seltskond väga vedu ei võtnud ja vastasime viisakalt ning natuke puiklevalt: „Lets see“.
Värvikas Türgi. Toon lisaks paar näidet. Kuna päevad olid palavad ja aega sai veedetud peamiselt päikest võttes, siis õhtutel me liikusime ka linna-alal. Päike loojub kusagil 19.00 paiku, siis algab õhtune aeg, mil inimesed lähevad kas kusagile välja õhtustama või tantsima. Külastasime nii mõnelgi korral erinevaid söögikohti. Menüüd lugedes on neil mitmekesine toiduvalik. Isegi kui nii ei ole, siis keegi teenindajatest lippab vahepeal turule ja ostab Sulle soovitud lihalõigu. Me ei pea muidugi sellest teadma. Ja nii lihtsalt on. Liha on nii värske ja juur-ja puuviljad maitsvad. Vein suurepärane.
Eriti meeldejääv oli koht, kus me kõik ühiselt soovisime istuda ühe laua ümber ja tellida pidujooki bool. See on suurepärane ja lõputut varieerimist võimaldav jook, mida võib pakkuda aasta läbi. See võib olla nii alkoholiga kui alkoholivaba. Kindlasti tuleks aga hoolt kanda, et segud eristuksid teineteisest nii lõhna, maitse kui värvuse poolest. Erineva kujuga võiksid olla ka serveerimisnõud. Siinkohal saime tõelise AHHAA-elamuse. Teenindaja uuris meilt, et mitu serveerimisnõud ta toob? Meie kindel soov oli saada üks suurem. Mõne minuti möödudes tuli ta uuesti üle küsima ja kinnitust saama, et kas see on ikka meie kindel otsus? Vastasime jaatavalt. Veel natuke ootamist ja bool saabuski. Esmapilgul ei saanudki päris täpselt aru, millega on tegemist☺. Kuna neil lihtsalt suurt anumat ei olnud, siis serveeriti meile booli supipotis, mis oli kenasti ära kaetud hõbepaberiga…“kõrvad“ paistsid välja, mis lõpuks reetsid, millega tegu. No ei ole võimalik, me ikka saime päris korralikult naerda. Takistavaid asjaolusid neil teeninduses lihtsalt ei ole. Kõike saab välja mõelda ja organiseerida. Booli serveerimise taustast. Kui koosviibimisel muid karastus- ega alkohoolseid jooke ei pakuta, siis kulub booli esimese tunni jooksul iga külalise kohta 2 dl, edaspidi aga 1 dl tunnis. Tavalise peo puhul kulub niisiis igale külalisele pool kuni üks liitrit booli. Et janu vältida, võiks jooki valmistada pigem rohkem ja suuremas serveerimisnõus. Eeldan, et meile toodud serveerimisnõu ehk supipott oli umbes 8-10 liitrit.
Takso teenusest. Kuna me otsustasime liikuda ühel õhtul kaugemale kaubanduskeskusesse oma tavapärasest elupiirkonnast, siis tellisime ühiselt takso. Kokku oli 6 inimest, aga istekohti jäi vajaka. Tegelikult taksojuht, kes meiega esmalt tegeles oli antud olukorras pöördunud juba oma kolleegi poole, kes meie juurde jõudes teatas, et temalgi on istekohti vähem. Samalajal meiega rääkides, aga avas juba auto tagaluuki, kus olid vastselt korjatud õunad kastides. Need paigutati ringi. Istepingid lihtsalt ehitati kiirelt, mis kaeti vaipadega ja sõit võis alata. Mina algul torisesin natuke, et ei taha sinna istuda, aga tegelikult alles nüüd ma mõistan, et neil lihtsalt asjad käivadki nii. Pole olemas tõenäoliselt teenindusolukorda, mida ei saa müügiks või tehinguks vormistada. Neil on „sünniga kaasas“ teadmine, et see on kaupmehe võimalus käivitada oma lahenduskesksed oskused! Isegi kui kõik ei õnnestu suurepäraselt, näed nende siirast tahet ja valmisolekut igas situatsioonis ja olukorras. Sel põhjusel ma nimetasingi kirjatüki pealkirja „õppereisiks“. Igal juhul on neilt palju õppida. Kuidas laia naeratuse saatel teha vahel mittemillestki midagi. Nautigem elu ja õppigem tegijailt!