Jõulud on just möödunud. Mõtted, mõtted lendavad peas ringi. Niipalju on muutunud. Viimaste päevadega, viimase aastaga, viimaste aastatega, elus! Just siis, kui maailm on justkui hetkeks seisma pandud … märkan ma seda. Iga aasta jõulude aeg märkan muutusi üha enam, sest minu jaoks on just nendel hetkedel aeg peatunud.

Traditsioonide lõhkuja

Mind on nimetatud traditsioonide lõhkujaks. Kindlasti on seal kotitäis tõeterakesi sees. Mäletan pisikese lapsena jõulude aeg kogu suure suguvõsa kokku saamist vanaema juures, olid mingid mängud, istumine. Kõige enam on meeles traditsioon, kus me seisime suures toas ringis, tuppa toodi kukk ja talle visati teri lootuses, et ta just sinu terakesi tuleb nokkima. Selliseid tegevusi oli veel ja need olid toredad. Tänaseks päevaks on see möödanik. Pole sellist kokku saamist ega kukke. Samas ma ei ole veendunudki, et neid tagasi sooviksin. Võib-olla kunagi, kuid hetkel puudub nende suhtes igatsus. Olen kõrvale tõstnud vähemalt mõneks ajaks traditsioonid, mis hetkel mulle vaimujõudu ei anna. Seega jah, olen mõnede traditsioonide lõhkuja.

Muutuvad traditsioonid

Võtsin teadlikult ette pikema jalutuskäigu 25.-nda detsembri pärastlõunal Tallinna Vanalinna. See on meie pere justkui uus traditsioon, et korra peab ikka Jõuluturul ära käima. Ja just nimelt, lihtsalt käima. Eeldasin, et ma ei kohta ühtegi tuttavat, sest kõik on vanematekodudes, jõule nautimas. Aga ei!! Kohtasin väga paljusid tuttavaid. Kes jalutas üksi, kes sõpradega, kes kaasaga, kes lapsega. Vestluse käigus selgus, et nad ei käinud vanematel külas, sest neid ei olegi enam või on suhted niipalju muutunud, et käidi korra jõululaupäeval läbi, aga kohe tagasi. Jõulud veedeti oma pere keskel või söödi vanemate juures vaid lõunat või oldi hoopiski koos sõpradega jne. Sellest mõjutatuna sirvisin kodus Facebooki ja tõesti, postitatud oli palju pilte jõululaupäevast koos sõpradega.

Jõulutraditsioonid muutuvad ja oleks vale öelda ette, missugused traditsioonid on tänasel päeval õiged. Igal perel on õigus luua omad traditsioonid. Olgu need siis vanadest aegadest, täiesti uued või mõlemast miksitud. Mulle näiteks ei meeldi traditsioon, kus lapsed peavad õhtuni ootama, et kingitusi avada saada. Meie peres on juba paar aastat nii, et kes esimesena ärkab, võib kohe hakata kuuse alt oma kingitusi avama. Selle tulemusel on minu laps saanud päev läbi avastada uusi mänge ja raamatuid, millega terve päeva tegeleb ning õhtusöögi järgselt õpetab ka teisi neid mängima. Ei mingeid hilisõhtuseid liigseid emotsioone. Meie perele see sobib.

Emme, Sina oled Tulevik!

Meil ei ole vaja karta, et traditsioonid muutuvad päeva pealt ja me ei jõua nendega kohaneda. Kindlasti mitte. Mõned ununevad, mõned ärkavad taas ellu. Paljud minu tuttavad teevad ise kaarte. Otsustasin ka ise sel aastal võtta end käsile ja teha päris ise jõuludeks kaardid ning postitada need. Mitte e-kaardid, vaid käsitsi tehtud – lõigatud, liimitud, kleebitud, kirjutatud – jõulukaardid. On see ju pigem uuendatud vana traditsioon!
Selle blogi jaoks mõtteid koondades arutasin nendel teemadel oma 10-aastase lapsega, mida kirjutada, mida jätta välja. Laps kuulas mind ja ütles: „Emme, Sina oledki Tulevik! Sa mõtled kogu aeg selle peale, kuidas teha nii, et juba homme oleks parem!“ Ja ma sain aru, et ma olen valmis muutma traditsioone selleks, et võimalikult paljudel – minul, minu perel, lähedastel, inimestel ühiskonnas – oleks homme parem. Seda nii tegudes, mõtetes, hetkedes.

Me elame suurte muudatuste keskel. Ka traditsioonid on muutumises. On seda ju tegelikult alati olnud, aga ehk kuuleme, näeme nendest muutustest liiga kiiresti tänu sotsiaalmeedia vahendusele. Uuendused ja muudatused on põnevad. Ainsaks takistuseks võib olla vaid see, kui nad tulevad minu jaoks liiga kiiresti. Kui ma ei jõua neid veel omaks võtta, aga nad meeldivad mulle! Sest iga uuenduse taga võib olla midagi, mis toetab minu tänast ja homset õnne tunnet. Lubage endale OMA traditsioone. Olgu need siis kas vanad või uued või miksitud. Kõige olulisem on see, et Sa ise oled ÕNNELIK! Ja kõige selle lõpetuseks avastasin, et minu juba 10.-ndat aastat ehitud kunstkuusel on kogemata sel aastal ehted …. sinised, mustad, valged
Toredaid uusi ja vanu traditsioone!