Aeternum jooksis taas. Seekord olid kaasas esmakordselt Mihkel, Signe ja Deizy. Kohe alguses tasub ära märkida Deizy, kes tegi kaasa kogu distantsi ja pärast jaksas veel kõigist mööda joosta.

 

Nagu kombeks on saanud – enne jooksu on ikka ärevus ja mõte, et mis saama hakkab. Vaatamata kehvale ilmale oli üpriski palju rahvast, aga vana-aasta tunne jäi siiski lume puudumise tõttu olemata. Kergelt unisena saime kõigepealt kokku Rocca Al Mare parklas ning jagamise laiali esimesed juhtnöörid. Mihkel oli aegsasti võtnud juba numbrid ning jooksu algpunktis jõudsime rahulikult enne jooksu teha nii pilte kui muljetada.

Kui alguses seisime eemal, siis jooksu alguseks oli rahvast piisavalt palju, et sulandusime juba stardirivisse ja alustasime jooksu.

 

Miks Vana-Aasta jooks on piisavalt eriline, et seal käia kasvõi niisama kõndimas?

Seal näeb üllatavalt palju erinevaid inimesi, tullakse perekonniti, sporti tegema, jalutama, kepikõndijad ja isegi vankritega jooksjad. Inimesed ergutavad, kõigil on rõõmus meel ja ootusärevus lõpu osas.

 

Kuidas läks jooks Aeternumil?

Me saavutasime eesmärgi, läbisime raja – kes kiiremini, kes aeglasemalt, aga oluline on enesetunne pärast jooksu. Tunne, et oled millegagi hakkama saanud. Veeta päev looduses on midagi muud kui koolitada mõnes konverentsiruumis. Ruumist tuleb vahel välja saada ja olla eemal rutiinist. Meie saime sellega hakkama.

Meie soovitus on, et võtke oma kollektiiv kokku, tehke teinekord kontorist eemal läbi mõni orienteerumine, jooks või matk. Koos olemine töövälisel ajal suurendab ühtsustunnet ja usaldust.

Meie järgmiseks eesmärgiks on 17. jaanuaril toimuv orienteerumine. Seadke ka Teie eesmärke ja sama hooga täitke neid!