Jo Boaler: “Piirideta mõistus” (Äripäev 2020)

Käesolev raamat toetub mitmetele teaduslikele uuringutele, mis on läbi viidud eelkõige uurides matemaatika õppimist ja õpetamist ning saadud tulemusi on üldistatud ka teistele ainetele, juhtimisele ning elule laiemalt. Lisaks mitmetele faktidele ja uuringutulemustele, sisaldab raamat mitmeid reaalse elu lugusid ja näiteid, mis illustreerivad ning on mõnusaks täienduseks. 

Minu jaoks isiklikult oli neid liiga palju ning mitmes kohas raamatus kordus sarnaseid mõtteid. Kindlasti aga soovitan seda lugeda kõigil inimestel, kes igapäevaselt tegelevad laste arendamisega, sellisel juhul on see asendamatu. Siinkohal toon välja Jo Boaleri esitatud kuus võtit, kuidas õppida, juhtida ja elada tõketeta ning iga võtme kohta ka olulisemad mõtted, mis mind raamatus kõnetasid. 

I VÕTI: Iga kord kui me õpime, kujunevad, tugevnevad ja tekivad ajus neutraalsed ühendused. Arusaam, et õppimisvõime on midagi muutumatut, peab asenduma arusaamaga, et kõik me oleme arenemise teel. 

• Aju muutumist nimetatakse neuronaalseks plastilisuseks – aju muutub pidevalt ja kiiresti kolmel viisil: esimene viis on uue neuronaalse ühendustee kujunemine; teine on juba olemasoleva närvitee tugevamaks muutumine ja kolmas moodus on ühenduse tekkimine kahe seni ühenduseta närvitee vahel. 
• Inimese õppimisvõimet ei vähenda mitte vanus, vaid see, kui me oma aju ei kasuta ehk järjekindlalt ei õpi.
• Kui inimesed usuvad, et tipptasemeini jõuavad vaid vähesed, mõjutab see nende elu kõiki valdkondi ning nad loobuvad arenguteest, mis neile rahuldust pakuks. 
• Andekaks sildistamine võib olla kahjulik, kuna siis ei olda enam valmis pingutama, ja kui ilmnevad raskused, siis löövad need jalust. 
• Selgub, et mida enam mingil konkreetsel teadusalal andekust tähistati, seda vähem tegutses selles valdkonnas naisi ja muu, kui valge nahavärviga inimesi. Huvitav on fakt, et inimeste googeldavale lausele „Kas mu kaheaastane poeg on …“ järgnes kõige sagedamini sõna „andekas“. Lisaks sisestati otsingusse 2,5 korda rohkem seda lauset, kui lauset: „Kas mu tütar on andekas?“
• Me ärkame iga päev muutunud ajuga. Sattudes keerukasse olukorda, peaksime selle kartmise ja vältimise asemel, sukelduma sellesse teadmisega, et see pakub võimaluse aju arenguks. 

II VÕTI: Pingutamine ja vigade tegemine on parim viis aju arenguks.

• Iga kord, kui me teeme vea, läbib ajus olevaid sünapseid laeng ehk aju areneb. See laeng on tugevam kui õigete vastuste andmise ajal, seega areneb inimese aju vigu tehes jõudsamalt. 
• Selleks, et inimene areneks, peab ta juurdlema küsimuste kallal, mis nõuavad vaeva. Oluline on, et see toimuks keskkonnas, mis soosib vigu tegema ning kus inimene on teadlik vigade kasulikkusest. 

Tõhusa õppimise valem: pingutamine suutlikkuse piiril + vigade tegemine + vigade parandamine + uute vigade tegemine

III VÕTI: Kui me muudame oma uskumusi, muutuvad füüsiliselt ka keha ja aju.

• Füüsiline jõud kasvab ka ilma lihaseid tegelikult liigutamata. Kujuteldav treening tugevdab ajukoorest tulevat signaali, mis aktiveerib lihast ja suurendab jõudu.
• Muutumatuse-mõtteviisiga inimesed kalduvad rohkem agressiivsusele ning neil on enam rassilisi eelarvamusi, sest nad usuvad, et inimene ei muutu ning ebaõnnestumine on nõrkuse märk, see põhjustab negatiivset suhtumist endasse. Kui neil aidata kujundada arengu-mõtteviisi, siis muutuvad nad andestavamaks ja abivalmimaks. 
• Inimesel, kes oma võimetesse usub, on vigade tegemise ajal aju aktiivsus suurem kui inimesel, kes ei usu. 
• Lastel kujuneb vanemapoolse kiituse laadist põhjustatud mõtteviis välja kolmandaks eluaastaks. Selleks, et kujundada arengu-mõtteviisi on oluline tunnustada soorituse asemel lapse pingutust ning tagasiside andmisel kasutada sõna „veel“. Nt: „Sa ei ole seda VEEL õppinud.“
• Õnneks on inimese mõtteviisi muutmine võimalik igas vanuses. 
• Arengu-mõtteviisiga inimene peab tagasilööke sagedamini ajutiseks ja nende stress on väiksem.

IV VÕTI: Neuraalsed seosed ja õppimine paranevad, kui ideid vaadelda mitmemõõtmeliselt. 

• Aju eri osade vaheline kommunikatsioon soodustab õppimist ja soorituse edukust. Oma valdkonna teerajajate aju iseloomustab hulk eri ajupiirkondade vahelisi aktiivseid ühendusi ja paindlikum mõtlemine. 
• Ajupiirkondadevaheline kommunikatsioon toimub, kui õpitavale lähenetakse mitut teed pidi ning mõisteid esitatakse erineval kujul. Oluline on nii õpitavat kui ka elu käsitleda mitmemõõtmeliselt. 

V VÕTI: Võimekuse mõõdik pole mõtlemise kiirus. Parim õppimine on suhtuda ideedesse ja ellu loovalt ning paindlikult.

• Kui inimene on stressis või kiirustab, on tema töömälu ehk „otsingumootor“ pärsitud, avaldub ärevuse toime ning sageli järgneb kahjulike uskumuste muster. 
• Kiire õppimine tekitab kergeid närviühendusi, mis ka kustuvad kiiresti. Püsivad muutused ajus tekivad aeglasel ja sügaval/põhjalikul õppimisel. Õppimise puhul on oluline mõista ja edu kogeda – kiire päheõppimise asemel tuleb tegeleda paindliku ja loova õppimisega. 

VI VÕTI: Inimeste ja ideedega seoste loomine mõjub soodsalt närviteedele ja õppimisele.

• Koostöös õppimine on kasulik, kuna siis mõistab inimene, et õppimine on igaühe jaoks protsess ja takistused on tavalised, lisaks tekib võimalus ideid ühendada. 
• Ühenduse loomine teise inimese mõtetega täiustab aju, parandab mõtlemist ja arusaamist. 
• Mitmekesise koosseisuga õpilaskond soodustab õpilaste paremat koostööd. 
• Positiivse ja negatiivse suhtluse erinevus oleneb sageli kolmest tegevusest: 1) eelarvamusteta suhtlemise kujundamine; 2) arvamuste küsimine ja avamine; 3) leppimine teadmatusega ehk vabanemine hoiakust, et minul on alati õigus ja pean kõike teadma. 

Kokkuvõtteks ütleb autor, et õppimine on inimese identiteedi kujunemise protsess ning sellel teekonnal on oluline hoida positiivsust ning arendada endas tänulikkust. Tänulikud inimesed on õnnelikumad, energilisemad, suurema emotsionaalse intelligentsusega ning kannatavad vähem depressiooni ja muretsemise all. 

Raamatu kokkuvõtte kirjutas Kati Tikenberg