Tähistamaks Aeternumi sünnipäeva avame Aeterminalis uue lennuliini! Iga kuu väljub meie raamatufanaatikute grupist “aeterminal”  Äripäeva Raamatuklubi lennuk ühte psühholoogia- ja juhtimisalase kirjanduse pealkirja!  

Toome teieni uusi ja vanu teoseid Äripäeva kirjastuselt ning loosime iga kuu kõigi Aeterminali liikmete vahel välja kajastatud teose!  

Maria Johnson jagab oma lugemiselamust MALCOLM GLADWELLI “Suheldes Võõrastega” seltsis!

Rahvusvahelisel kirjandusel silma peal hoides on juba tükimat aega pildis olnud legendaarse Malcolm Gladwelli uusim teos “Suheldes võõrastega”. Algul mõtlesin küll, et jälle mingi järgmine profileerimise raamat, aga kuna autoriks on mees, kes muuhulgas tõi meieni ka sellised hitid nagu, “The Tipping Point” ja “Outliers”, siis olin valmis üllatuma. Lõpuks raputas see raamat mind nii sügavalt, et pettuma ma kohe kindlasti ei pidanud! 

Raputas muuhulgas ka seetõttu, et raamatus käsitletakse teemasid, millest tasub kindlasti hoiduda tundlikuma närviga inimestel. Siit leiab nii mõrva, vägistamist kui ka piinamist ja muuhulgas kuuleme ka Hitlerist, Sylvia Plathist ja Bernie Madoffist.  

Pean kohe alustuseks ära märkima ka sellise detaili, et ma ise esmalt kuulasin seda raamatut audiobookina inglise keeles ja siis lugesin veel korra üle ka eesti keeles. Audioraamat väärib siinkohal kindlasti ka eraldi ära märkimist, kuna tegemist on nö “mixed media” teosega, mida võib võrrelda pigem eriti pika podcasti kui traditsioonilise audioraamatuga. Kõik dialoogid ja otsekõne olid esitatud originaalaudiona või taasesitatud näitlejate poolt, mis lõi väga kirka ja elava pildi käsitletud teemadest. Ühtlasi saatis raamatut ka tunnusmuusika, mis lõpuks mõjus raamatu edenedes seoste süvendajana. Muidugi on alati suur nauding kuulata autori enda loetud teksti. 

Just sügavad seosed, mida lugeja ise looma pidi, on kindlasti üks selle teose eristuvaid tunnuseid. Gladwell ei joonistanud kordagi oma põhiteesi lugeja jaoks selgelt välja, vaid presenteeris mitmeid erinevaid nähtusi ning juhtumeid, mis lõpuks seostusid niivõrd sügavaks arusaamiseks, et seda ehk ei olegi võimalik sõnadesse panna.  

“Suheldes võõrastega” on üles ehitatud viies osas, mida omakorda raamistab juhtum Texasest, kus noor aktivist Sandra Bland kaotab oma elu, kohtudes maanteel patrulliva politseinikuga.

Just selle loo ja mingil määral ka raamatu enda kultuurikontekst võib olla see, mis Eesti lugejale jääb veidi kaugeks. Oleme küll kindlasti kuulnud Black Lives Matter liikumisest ja teame, et USAs on politseivägivald suurt kõlapinda leidnud probleem, kuid ilmselt jääb keskmisele valgele eestlasele hoomamatuks, mis tunne on elada pidevas hirmus, et mõni võimustruktuur ühel hetkel sinust lihtsalt üle sõidab.  Peaksime seda justkui mäletama, sest veel tänagi on meie seas elus inimesi, kes pidid vastu tahtmist ette võtma tee Siberisse, kuid suutmatus seda pärimust üle kanda immigrantidele Põhja- Aafrikast või mustanahalistele Ameerikas, ongi käesoleva raamatu teemaks.  

See ei ole raamat sellest, kuidas suhelda võõraste inimestega, vaid sellest, kuidas vaadelda/mõista endast väga erineva inimese käitumist. See teadmine tuleb tänapäeva über-polariseerunud maailmas kindlasti kasuks meile kõigile, vaatamata sellele, kus me elame või mida me usume.  See on raamat sellest, kuidas mõista neid, kes seisavad sinust teisel pool Tõde.  See raamat räägibki ehk rohkem sinust, kui võõrastest… 

Gladwell toob mõistmise võõrastest meieni läbi kolme teoreetilise pidepunkti: 

Meie tajuviga tasalülituda “Vaikimis Tõe” juurde ehk näiteks sisemine soostumus uskuda, et (kõik) inimesed on ausad ja tõesed ja parimate kavatsustega.

Olgugi, et inimese aju on arenenud märkama ohte ja erisusi, kipume tänapäeva maailmas pigem eeldama, et kõigil on head taotlused. Inimsugu pole aga oma arenemist veel sugugi ära lõpetanud ja viimaste sajandite mugav ja turvaline elu on meie jaoks muutnud kasulikumaks heatahtlikkuse ja koostöö. Ürgsetel tasanditel võitleme muidugi tänini teineteisega nende piiratud ressursside eest, aga sotsiaalsel maastikul me naljalt ei mõtle, et “no statistiliselt võib mu naabrimees vabalt psühhopaat olla…” Olgugi, et nad tihtipeale just naabrimeesteks lõpuks osutuvad.  
 
Peamine “point”, mida Gladwell siinkohal edasi soovib anda, on see, et eneses tasub alati säilitada võimekus kahelda oma “vaikimisi tões” ehk suutlikkus oma enda järeldusi objektiivselt kahtluse alla seada. Raamatus toob ta näidetena välja erinevad olukorrad, kus mitmed inimesed on vaatamata tõenditele jätkanud uskumist, et näiteks Bernie Madoff teeb ausat ja tulusat äri või, et Hitler on mõistlik mees. Ilmselt kogesid mitmed lugejad selle fenomeni olemust oma enda elus aastal 2016, kui paljud olid vaikimisi veendunud, et Donald Trumpist ei saa EALES USA president.  
 

Meie tajuviga arvata, et inimesed on “läbipaistvad” e. see, mida MINA loen välja teise inimese käitumisest ja ilmest on kindlasti tõene peegeldus tema sisemaailmast.

Gladwell toob siinkohal välja “Sõprade” fenomeni, mis lihtsalt öeldes tähendab seda, et tarbides pidevalt üliutreeritud (näideldud!) emotsiooniväljendusi seriaalides ja filmides, hakkab meie aju arvama, et nii inimesed ennast väljendavadki. See on oluline, kuna uuringutest selgub, et tegelikult vaid u 50% populatsioonist väljendab oma emotsioone näoilmes nö “standardsel” viisil. Ülejäänud 50% puhul väljendub ilmes ja käitumises midagi muud, mida siis see “Sõprade” fenomeni all kannatav vaatleja tõlgendab valesti.  
 
Autor toob mitmeid näiteid kohtupraktikast ja valetamise uuringutest, mille puhul selgub, et on üsna tõenäoline pelga käitumisvaatluse alusel inimese süüd valesti mõista.  
Kui ma seda raamatut lugesin, siis märkasin just parajasti ka Eesti meedias head näidet sellise tajuvea tulemustest, kui kirjutati, kuidas “Mõrtsukas jälgib kohtupidamist külma rahuga”. Sellise sõnumi kaudu me programmeerime vaikimisi uskumust, et antud juhul Mikk Tarraste on “rahulik”, selmet küsida, kas tegemist ei või olla hoopis näiteks kabuhirmu või sügava kahetsusega, mis on pannud inimese tarduma. Meist keegi ei tea, kuidas Lihula tulistaja ennast süüpingis tundis?! 
 

Käitumise seondumine kontekstiga ehk tõsiasi, et saame igasugust tegevust vaadelda vaid selle kontekstis, millest suur osa on just võõraste puhul meie jaoks varjatud.

Inimesele on omane otsida põhjuslikkust. Me omistame igal võimalikul juhul sündmustele käivitajaid, motiive ja põhjendusi, lähtuvalt oma vaikimisi tõest ja kogemustest. Nii juhtubki, et näiteks arvab suur osa inimestest, et kui kellelgi on tung sooritada enesetappu, siis ta teeb seda kindlasti ja luhtumise korral otsib uue vahendi/meetodi. Selline uskumus vähendab tõenäosust, et me sekkume või oskame toetada kedagi, kes maadleb suitsiidimõtetega. Pigem tuleb uuringutest välja, et näiteks enesetapp on tihedalt seondunud selle meetodi/koha/vahendiga, mille kaudu plaanitakse endalt elu võtta. Väga sügavale laskumata, toon siinkohal välja, et tihti on suitsiidifantaasia taga hoopis tungiv vajadus agentsuse järele ning põhjalikult kavandatud enesetapp või sellest fantaseerimine just seda depressiivsele inimesele pakubki. Lisaks on suitsiidiga tihti ka selline lugu, et see viiakse täide pigem hetke emotsiooni ajel/abil, kuna nõuab suurt julgust. Kui sellisel hetkel on vastavad vahendid inimesele kättesaamatud, siis emotsioon kulmineerub ja lahustub.  
 
Selle teose kultuurikontekstis on just viimase näol tegemist väga olulise mõttega, mille tõeline sõnum on peidetud nende eest, kes ise vastavaid punkte ei ühenda. Ühest küljest räägib Gladwell seondumisest ja teisalt relvadest. Ilma otseselt asjale viitamata, kirjeldab autor oma raamatus hetkel USAd polariseerivaid debatte relva-õiguste, seksuaalse vägivalla, võimu kuritarvitamise jm seesuguse ümber. Just seondumise peatükis, rääkides enesetappudest, jõuab Gladwell kõige lähemale kogu teose põhisõnumile: 
Kui on ühiskond, kus vaikimisi tõde on “naiivne” ja meedia samas täis tuimestavat vägivalda, siis seal, kus on relvad, toimub ka tulistamine. Seal, kus on süüdistus ebasündsuses, on ületatud kellegi piire. Seal, kus on võim, on olemas ka selle kuritarvitamine…
 
Elegantsemalt ja metafoorselt võib kogu raamatu kokku võtta Tšehhovi püssina: kui esimeses vaatuses tuuakse lavale relv, siis etenduse jooksul sellest kindlasti ka tulistatakse ja naiivne on loota, et tehakse hoiatuslask.  

Mina isiklikult sain sellest raamatust mitu väga olulist “ahhaa” momenti. Pidin muiates lõpuks tõdema, et ma nüüd “täiega mõistan” neid politseinikke või protestijaid, kes oma vaikimisi tõe järgi talitavad. Psühholoogina mõistan kohe eriti sügavalt, kui raske on inimesel lõpuks oma “programmeeringust” kõrvale kalduda või elada ühiskonnas, kus sellele enam kohta ei ole. 
  
Täna soovitan seda raamatut kindlasti neile, kes tahavad aru saada, miks mõned meie seast seda va maski siis kannavad või ei kanna. Mõlemas leeris lähtume oma vaikimisi tõest, tõlgendame teise poole emotsioone valesti ja hukkamõistvalt ning oleme seondunud kogu selle covidi teemaga maailmas, kus “tõde” enam olemas ei ole. Kindlasti on see väga huvitav lugemine kõigile, kes täna maailmas toimuva pärast südant valutavad või võõraid mõista soovivad 

 

Kui tahad koos meiega lugeda põnevaid raamatuid ja osaleda loosimistes, liitu Aeterminaliga Facebookis