Rööprähklemisest on viimastel aastatel palju juttu olnud ja artikleid kirjutatud. Kindlasti on see paljude jaoks olnud äratundmine, ent kas see on pigem rahulolu pakkuv omadus või produktiivsust pärssiv?

Ühel töisel koosviibimisel tuli kolleegidega taas teemaks rööprähklemine. Kõik tegusad naised arvasid, et multitasking on suur osa nende igapäevast. 6-st inimesest 5 olid veendunud, et on multitaskingus eriti osavad ning see on pigem positiivne omadus. Vaid üks kolleeg tunnistas, et ei ole rööprähkleja ning tema jaoks on tulemuslikum 1 asi korraga lõpuni viia.

KAS ME IKKA OLEME RÖÖPRÄHKLEJAD?
Hakkasin mõtlema, kas tõesti pea kõik minu kolleegid kuuluvad selle maailma 0,5 % inimeste hulka, kes on üldse võimelised rööprähklema? 😀 Või on see hoopis oskus kiiresti ümber lülituda ühelt tegevuselt teisele, jättes seejuures mulje, et tegeled mitme asjaga korraga. On ju kindlaks tehtud, et inimese aju ei ole loodud mitut tegevust ühel ajal tegema ning ühelt tegevuselt teiselt “switchides” me pigem koormame end.

Julgen tunnistada- olin õnnelik omaduse üle, olla osav rööprähkleja. See tekitas rahulolu tunde, et jõuan päeva jooksul rohkem ära teha ja pealegi väga tulemuslikult. Kuna olen ka suur kaugtöö ja kodus töötamise fänn, siis üksi töötades tundsin end produktiivsemana.

Viimasel ajal tunnen end veidi rahulolematuna. Tihtipeale teen vigu ning kipun asju unustama. Esmaspäeva hommikuti voodist tõustes mõtlen tihti, et millised tegevused ma eelmisel nädalal unustasin ja tegemata jätsin.☺

Äkki varem olin hoopis väga osav ümber lülituma erinevate tegevuste vahel ning nüüd on sellest kujunenud rööprähklemine, mis on minu produktiivsust alla tõmmanud?
Loomulikult on väikse lapse kõrvalt ka tegevusi juurde tulnud ja järjest raskem on kõike hallata. Olen teadvustanud, et multitaskinguga kaasnevad ka teatud ohud- ajataju kadumine, suutmatus tegevusi lõpetada, unustamine, stress, vigade tegemine, kirg kaob-ei pühendu 100 %-liselt.

KUHU JA MIKS MA RAPSIN?
Seda teemat sügavamalt analüüsinud, on minu peas mitmeid küsimusi tekkinud. Kellele ja miks ma midagi tõestada tahan? Miks ma ei tohiks vigu teha, olen ju kõigest inimene? Miks tekib rahulolematus? Ma ei pea kõike teadma ja igale poole jõudma! Kust see uskumus, et multitasking on tarkade ja edukate inimeste eduvõti, minu sisse tulnud on? Või, et sellega hoiab aega kokku ja tõstab produktiivsust?

KUIDAS EDASI? SINGLE-TASKING
Kuna rööprähklemine tekitab minus rahulolematust, koostasin tegevusplaani kuidas edasi minna.

+1 sammud rahulolu tõstmiseks:
* Teen erinevates valdkondades kindla ajakava iga päeva kohta ja hakkan seda ka usinalt täitma;
* To do list oluliste teemadega igas päevas;
* Keskendun ja pühendun ühele tegevusele korraga, kuni see on tehtud. Alles siis liigun järgmise juurde.
* Mindfulness– erinevad tähelepanu ja keskendumise harjutused.

Mina võtan kasutusse +1 sammud ning mõne aja möödudes teen kokkuvõtte, kuidas läinud on ja jagan ka teiega 🙂

P.S Seda postitust kirjutades mängisin samal ajal oma aastase pojaga, tegin õhtusööki ja suhtlesin tee tassi kõrval külalisega 😉

Multitaskingu teemal arutles KERSTI OJA-AAVA.
Kersti tegeleb Aeternumis kliendisuhete loomise ja hoidmisega.