44 aastat vana.

44 aastaselt alustas Sam Walton Walmarti loomist ja ta leidis veel selles eas, et tal on selleks aega. Mõni aeg tagasi osalesin ühes vestluses, kus mitu 30 aastast vestlesid omavahel, kuidas neil lihtsalt ei ole aega, et midagi teha. Kohe üldse ei ole aega. Mittemillegi jaoks. Kui ma tõin neile fakti Walmarti kohta, siis vastuseks tuli vaid see, et järelikult oli tal ülimalt palju aega, aga meie, meie oleme juba endale leidnud kindla töökoha, kindla sissetuleku ja oleme unustanud kõik oma unistused, sest need ei ole enam võimalikud. Sest me oleme liiga vanad, sest meil ei ole aega ja samas on leib laual. Mida ma ikka enam unistan.

Mind müstilisel kombel hämmastab inimeste ajapuudus. Mitte kellegil mitte kunagi ei ole aega. Kuid siiski on meil kõigil ööpäevas 24 tundi ja on inimesi kes jõuavad kordades ja kordades rohkem korda saata selle aja jooksul. Ei, Sul ei ole aeg otsas. Sul on veel 50 aastat elada ja kui Sa tunned, et Sinu elu on kiire juba praegu, siis sa ei mõista veel. Sa oled unustanud selle, et elu on pikk mäng ja edukad on vaid need, kes oskavad seda ära kasutada.

Mõtle nüüd hetke, kui vana sa oled. Sul on 22, 45, 63 aastat veel jäänud, et muuta maailma ja panna enda nimi kaardile. Sa võid mitte midagi teha järgmised 18 aastat ja Sul on ikka aega, et panna oma nimi kaardile. Meil kõigil on aega.

See mäng on pikk. Meie ümber on võimalusi kordades rohkem, kui me oskame neid ära kasutada, aga meile on antud optimism, mis aitab meid edasi ning kasutada ära sinisilmselt võimalusi, mida meile pakutakse ja nendes ka õnnestuda.

Kindlasti kohe esimeseks vastuseks on, et “mis siis saab kui ma homme suren?” Siis Sa sured homme. Mulle meeldib see, kui professionaalsed on inimesed vabanduste leidmises, kuidas ei julgeta võtta vastutust ning alustada millegagi, sest homme võib puu pähe kukkuda.

Varu kannatust. Aega jagub.