Oli aasta 1992. Kevad. Õigupoolest juba suve algus. Türi II Keskkoolis oli 12.-nda klassi esimene lõpupidu ehk lõpetas I lend. Oli uhke tunne olla esimese lennu lõpetaja. See oli ajalukku minev sündmus mitte ainult seetõttu, et uue kooli I lend lõpetas ja kirikus õnnistati sisse nunnade poolt tikitud imeilus kooli lipp, vaid põhjuseid oli veel. Nimelt oli lõpupeo ajal kasutatav raha rubla, kuid hommikul koolimaja katusel koos õpetajatega päikesetõusu vaadates oli meie rahaks juba Eesti kroon!

Sellised sündmused jäävad meid saatma ankrutena pikalt. Mind seob tänaseks juba 25 aastat see kool, kui hea hariduse andja ja teistsugune olla lubav haridusasutus. Ja just seetõttu olen juba mitmel aastal võtnud vastu rõõmuga kutse kohtuda koolinoortega ning arutada nende edasise tee võimaluste üle – kuidas teha elukutse valikuid, mida õppida, millest lähtuda, kuidas end hoida, kust saada infot ja tuge. Nii ka sel aastal. Vahepeal on paljutki muutunud, nagu ka kooli nimi, mis tänaseks päevaks on Türi Ühisgümnaasium. Kool asub siiani samas majas ja paljud õpetajadki on samad.  Tõesti vahva on näha noori, kellel ees on kooli valik, kaalutlemas ja arutlemas, kas minna edasi sellesse või teise kooli. Mõned silmapaarid on eriti teravad ja esitavad hulganisti küsimusi, mis teeb vaid rõõmu. Kellel kindel tulevikunägemus olemas, said kinnitust oma mõtetele. Kellel valik segane, said mõtteid juurde, millest kooli valikute lähtuda.

Usun, et gümnaasiumi läbimine annab igale noorele hea võimaluse „küpseda“ tulevaseks eluks ja elukutse valikuks ning kindlasti ka hulganisti lahedaid sõpru kogu eluks. Seega julgen oma kogemustele toetudes hüüda igale Türil ja selle läheduses elavale noorele –  Tere tulemast Türi Ühisgümnaasiumisse!