Täna ei tee ma koolitust. Mul on vastuvõtt.
Minuti täpsusega vastuvõtu algusajal seisab ukse taga nooremapoolne meesterahvas. Avan ukse. Noormees vaatab mulle suurte kohkunud silmadega otsa, kõne takerdub. Küsin, kas minu juurde, ütlen oma nime. Noormees vaatab nüüdseks juba pisut kohmetunult otsa, liigutab kiiresti pead noogutuseks. Ulatan tervituseks käe, mille ta kiiresti vastu võtab ning suunan ta edasi oma kodukontori nõustamise ruumi. Vastu võtavad meid kaks yorkie koera, sabad rõõmust otsast tulemas. Nimetan neid endamisi teraapiakoerteks. Mitte et nad oleksid vastava eksami sooritanud, vaid emotsionaalses mõttes. Noormees kükitab, sirutab käed koerte poole silitama hakates ja küsib: „Kas tohib?“ Esimesed tutvumisprotseduurid tehtud, istub noormees diivanile, üks koertest kõrval, teine jalgade juures. Ta on nõustamisel esimest korda. Selgub, et ma ei vastanud heas mõttes tema ootustele, eelkõige välimuse tõttu. Ta ei soovinud meessoost terapeudi juurde minna, kuna filmidest on jäänud mulje, et nad kõik on võidunud ülikondades oma ala andunud fännid, et muu sotsiaalse maailma unustavad. Et parem juba naisterahvas, kes on emalik tüüp, tagasihoidlikus kostüümis ja võib-olla paneb ta kohe mingisuguseid teste tegema. Selgub aga hoopiski, et tänapäeva terapeudid on …. erinevad!! Räägin ära kokkulepped, ta on nõus ja võime alustada. Esimene võõristus on vähenemas, ta toetub mõnusalt diivanile, nokib sõrmeotsi ja vaatab mulle ühtäkki kurvalt, justkui abiotsivalt, otsa. Peale kolmandat küsimust vastab ta, et ei tea … tekib paus … tõstab ühe koera endale sülle, silmad muutuvad märjaks ja siit edasi tuleb meie teema. See on LEIN.
Meie tund saab läbi. Noormees on üllatunud, kui kiiresti see läbi sai ning soovib kindlasti uuesti tulla ja kindlasti samas kohas, sest see on tema jaoks turvaline ja uurib, kas ta võib minu numbri anda ka oma emale, sest ta otsib ka sellist abi. Ukse juures ta kohmetub taas, keerab ringi ja küsib: „Kuidas te seda suudate, võtta meid vastu, kel meil on nii suur mure?“
See on üks väike näide terapeudi tööst. Minult on iga aastaga aina sagedamini küsitud, et miks ma seda teen ja kuidas ma suudan selle kõigega hakkama saada? Minu huvi ja kindlasti ka vajadust iseennast ja teisi aidata tekkis täpselt 25 aastat tagasi. Sel ajal olin veel 17 aastane keskkooli õpilane sattudes ameeriklaste juurde meditatsiooni õppima. Sellest hetkest alates olen kõik aastad õppinud juurde ja juurde – kuidas inimesi aidata?! Ma ei tee seda altruistlikul viisil kõike endast ära andes, vaid andes seda, mida tean ja oskan. Lisaks koolides ja kursustel õpitule olen ma tänulik igasugustele elu-vopsudele. Need on mind tohutult aidanud mõista, mis võib toimuda inimeste hingedes ja mida nad võivad vajada. Kui vastata küsimusele, kuidas ma suudan, siis minu jaoks on siin üks kindel reegel – ma alustasin terapeudina tööd siis, kui olin piisavalt küps teisi aitama ja suutsin eraldada kaks rolli – sõbranna/naine ja terapeut. Sõbranna ja naisena võin ma anda hinnangut, toppida oma nina ka sinna, kuhu pole palutud, öelda, mida ma asjast arvan. Terapeudina ei anna ma hinnanguid, vaid aitan kliendil leida lahendusi.
Mida aasta edasi, seda enam mõistetakse ka meie ühiskonnas, et kui oled oma mõtetes „kinni jooksnud“, siis ei pea ennast kritiseerides peitu pugema, alkoholiklaasi muret peitma, muutuma vägivaldseks või asuma kõiki kõiges süüdistama. On olemas erinevaid meetodeid, kuidas terapeut saab aidata sul leida enda sees painavale teemale lahendus. Igal terapeudil on erinev käekiri. Kindlasti saab leida just sulle sobiva. Usun, et Aeternumil on omamoodi vedanud, sest paljud koolitustel osalenud kinnitavad, et teavad kuhu nüüd vajadusel pöörduda. Kas siis ise või keegi lähedane inimene. Vaja on vaid leida see just sinule sobiv stiil, terapeut, aeg. Kõik ei pea kõigile sobima. Kui meenutada noormehe lugu eespool, siis tema nägemus algselt oli nii teraapiast endast, kui ka minust terapeudina erinev tegelikkusele. Kõige olulisem selles töös on klient ehk Sina! Terapeut peab olema niipalju kompetentne, et oskab iseendaga teha pärast vastuvõttu tööd võtmata kliendi valu endaga igapäevaselt hinges kaasa. See ei tähenda, et me oleme tundetud, ei, kaugel sellest.
Selleks, et suuta ja tahta, pean ma kinni enda loodud põhimõtetest:
- Analüüsi enda mõtteid! Analüüsi alati, miks nakatusid mõne teemaga. Mida see teema sinu kohta ütleb. Kas see on midagi, mis vajab tegelemist.
- Austa kliendi muret/valu/häbi! Lähtu kliendi vajadustest, mitte enda omast kliendi juttu kuulates. Hoidu hinnangutest.
- Vastuta oma sõnade eest! Klient peab oma tegude eest ise vastutama. Ma ei saa tema eest vastutust võtta.
- Püsi rollis! Terapeut ei saa muuta inimese elu, ta saab aidata inimesel seda muuta vajadusel. Minu roll on olla olemas siin ja praegu, koduse töö peab klient ise ära tegema.
- Ole siin ja praegu! Kõik muu maailm sel hetkel peab jääma ukse taha. Ma mõtlen kliendiga kaasa, olen hetkel ainult tema jaoks olemas.
- Kui sa teed midagi, siis tee südamest! Kui tunned, et oled väsinud või mingite oma teemadega hõivatud, ära planeeri sellele ajale vastuvõttu.
- Taha aidata ja arenda ennast! See on väga oluline. Õpi pidevalt juurde kursustel, teistel terapeutidelt supervisioonis, elus. Arenda end iga päev!
Olge hoitud!