Õigekeelsussõnaraamat väidab, et inimene kardab kedagi või midagi. Täiesti nõus, muud varianti ei tundugi olevat. Sattusin selle nädala algul uues situatsioonis olles mõttele, et ma millegipärast kardan seda situatsiooni. Edasi jätkasin mõtet, et ühest küljest olen ma lapsepõlvest saanud kaasa vapustava kasvatuse, minna vastu kõigele sirge seljaga, kuid ühtäkki see oli kadunud? Teisest küljest ütlevad ka näitlejad, et enne igat etendust on see väike värin ja siis ma mõistsin, et minu jaoks on olemas kaks täiesti kategooriliselt erinevat asja: ärevus ja kartus, kuid nad väljenduvad sümptomite poolest peaaegu, et identselt. Ma usun, et näitlejatel on ärevus, mind aga valdas kartus.
Millest see tuleb?
Mõttekäiguga edasi jõudes mõistsin ma tegelikkuses, et see ei olnud kartus kellegi ees, vaid kartus millegi ees. Kartus millegi üle, mida ma ei saa kontrollida, millest ma ei tea mitte midagi. See oli hetk, millal ma sain aru kartuse ja ärevuse erinevusest. Ma mõistsin, et tegelikkuses me kardame kõike, mida me ei saa kontrollida, kus me ei suuda olukorda juhtida, mida me ei saa ei hetkel, ega ka tulevikus muuta. Küll aga situatsiooni uuesti sattudes on kartus muutunud ärevuseks, meil on see sama tunne, kuid me enam ei karda, vaid oleme eesoleva suhtes ärevad, et kuidas seekord sitautsiooni valitsemine välja kukub?
Julgen üldistada,
et täpselt samamoodi saab vaadata meist peaaegu igaühte. Küsimus seevastu on, et kas me suudame seda kõik endale ka nõnda teadvustada. On uskumatu fakt, et mida rohkem me teeme vahet kartusel ja ärevusel, seda enam saame me proovida uusi asju, kogeda uusi kogemusi, mida me varasemalt enda arvates “kartsime” liialt, kuigi reaalsuses meil on selle tegevuse ees lihtsalt ärevus.