Mõned päevad tagasi ärkasin mõttega, mis kumas mitu korda minu peas: „Kus Sa oled, isa?“ Lubasin sellel mõttel enda peas olla uurides, mida see küsimus minu jaoks täna tähendab?
On november. Just oli hingedepäev ja ka mina panin isale mõeldes küünla põlema meenutades neid meeldivaid hetki, mis meil olid. Sellistena, nagu nad olid. On võimas tunne, see igatsus. Igatsus inimese järele, kes on olnud sinu elus füüsiliselt kohal küll ainult esimesel viiel eluaastal. Südames aga siiani. Kogu oma oleku ja tegudega – vahel väga karm, siis äärmiselt hooliv, lauamängude mängimine, põlve peal „opatamine“, mille saamiseks tuli isa selga sügada! Need ja paljud teised sarnased tegevused meenuvad ajast, kui olime koos üks perekond. Aega, mis on lapse arengus väga oluline. Aeg, mil tüdrukuna tekkis isade ja meeste suhtes teadmine, et nad vastutavad oma sõnade eest, on tugevad ja turvalised ning samas imeliselt hellad ja hoolivad! Minul olid need esimesed viis aastat olemas ja vaatamata elu keerdkäikudele loodan, võib-olla pisut naiivselt, et Eesti mees oma loomult ikka ongi just selline eeskuju oma lastele. Ja mingil kummalisel põhjusel vaatan igatsedes ikka ja jälle taeva poole … kus oled Sa praegu, isa?
Siit avastasin end järgmiselt mõttelt. Just sel pühapäeval ongi isadepäev! Kas sinu peas on olemas juba mõte ja plaan, kuidas veeta päev oma lastega? Kas sa annad isana oma kõikidele lastele võimaluse sind selle päeva puhul üllatada? Mitte igal lapsel ei ole aga võimalust seda päeva tähistada koos. Liiga sageli näeme isadepäeva kontserdil lasteaias isa asemel ema. Liiga sageli olen kuulnud emadelt küsimust: „Kuidas ma lasteaia lapsele selgitan, miks temal isa kunagi isadepäeval kontserdil ei käi?“ „Kuidas selgitada lapsele, miks tema isa enam meie juures ei ela ega söö meiega isadepäeval koos pannkooki?“ Ja neid küsimusi on veel ja veel. Eriti tundlikud on nendel teemadel olnud pisikesed tüdrukutirtsud. Minu käest on korduvalt nõustamisel käies küsitud väikeste tüdrukute poolt: „Mida ma pean lasteaias ütlema, et nad enam ei küsiks midagi minu isa kohta? Minul ju ei ole isa!“ Ja mitte ühelgi korral ei ole olnud juttu isast, kes oleks meie seast lahkunud. Need hetked on minu terapeutilises töös ühed raskemad. Ma vaatan ema, kes nõutult nokib diivani äärt, nutu klomp kurgus. Ja väikest last, kes on tõeliselt segaduses … Väike laps ei saa tulla sinu ukse taha ja nõuda, palun … ole minu jaoks olemas! Ta ei mõista kõiki suurte inimeste „mänge“. Ta tahab lihtsalt teada … kus Sa oled, isa? Millal Sa tuled? Kas Sa armastad mind?
Kas me täiskasvanud inimestena tajume, missugused eeskujud me oleme oma lastele? Kuidas mõjutab väikest poissi kunagi suureks meheks ja isaks saamisel tema enda isa käitumine? Kuidas mõjutab väikest tüdrukut, kes ühel päeval on naine ja ema, isa suhtumine emasse? Lapsed näevad ja tajuvad paljut. See on tegelik elukool, kus õpetajaks oled sina ning tunnistuseks on õnnelik või kurb laps.
Meil on aeg võtta vastutus oma laste emotsionaalse õnne ees! Lubame oma lastel sel pühapäeval olla koos isadega sõltumata pere vormist. Sõltumata sellest, et meil on nii palju kärgperekondi. Sõltumata sellest, kui näiteks vanematel omavahel on suhted sassis. Näitame tegudega, et me armastame oma lapsi!
Teeme sellel pühapäeval nii, et mitte ükski laps ei peaks küsima – KUS SA OLED, ISA!?