Vaadates inimesi enda ümber, siis ma julgen öelda, et enamus neist naudivad uute kogemuste
omandamist, seeläbi ennast pidevalt arendades. Need inimesed on teadlikud oma tugevustest ja arengukohtadest. Nende silmad säravad, kui on võimalus ammutada uusi teadmisi. Sellest mullist välja ronides ma mõistan, et enamus inimesi ühiskonnas seda ei naudi. Kõige kurvem on see, et sageli me pole isegi teadlikud, millised on erinevate tegevuste või kogemuste raames meie tugevused ja arengukohad.
Mul on keeruline ette kujutada enda elu, teadmata, kuhu ma liigun või kuhu ma soovin areneda. Samas ma mõistan, et seda pole võimalik teada, kui ma ei analüüsi kunagi ennast ja oma tegevusi ning mind ei ole õpetatud seda tegema. Ennast on keeruline analüüsida, kui me ei ole seda teadlikult õppinud ning paraku lapsepõlves meile enamikule seda ei õpetatud. See, et me oleme saanud koolis hindeid väga halvast kuni väga heani, ei too meile oskust iseennast analüüsida.
Heites pilgu ühiskonda, siis näeme, et suur hulk meist käivad tegemas kusagil midagi, teadmata, miks nad käivad just selles kohas ning miks nad teevad just neid tegevusi. Tulemus on see, et me ütleme enne, kui isegi pool meie elust elatud on: „Mis mul ikka veel õppida on? Ma olen juba liiga vana, et uusi asju õppida.” Me võtame endalt ära võimaluse saada uusi ja põnevaid kogemusi. Mõtisklemata kunagi sellele, miks mõni meie tegevus läheb edukalt ning mõni mitte. Ma usun siiralt, et *igal inimesel*, olenemata vanusest, on alati midagi õppida ja milleski veelgi paremaks saada. Ma ei pea silmas ilmtingimata õppimist läbi formaalse hariduse või läbi koolituste. Pöörates aga pilgu endasse, mõistame, et õppida saame kõikjal. Selleks vajame ainult iseenda oskust mõtestada, mis on erinevates olukordades minu tugevused ja minu arengukohad. Kusjuures arengukohad pole võrdväärne sellega, mida kutsume nõrkusteks. Sageli oleme harjunud saama hinnanguid, et tegime midagi halvasti. Tegelikkuses tähendab arengukoht seda, et mul on, kuhu liikuda ning mul on võimalus end täiendada ja see on alati väga väärtuslik!
Täiskasvanud õppija jaoks toimub kõige tulemuslikum õppimine läbi isikliku kogemuse analüüsimise. Omandades kogemusi või õppides uusi teadmisi, muutub see oskusteks läbi rakendamise. Hakates seda rakendama, on kõige olulisem, et seda protsessi saadaks teadlik ja eesmärgipärane analüüs. Analüüsides oma kogemusi ning teisendades õpitut iseenda käitumismustriks, saab selle käigus õpitut pidevalt täiustada. Jättes kõige olulisem tegemata ehk kogemus analüüsimata, ei ole võimalik õppida ning sellele mingit tähendust omistada.
Kuidas saadud kogemust analüüsida? Üks variant on pärast kogemuse omandamist mõtiskleda eelkõige kolmele aspektile:
- Mida ma enam ei tee pärast seda kogemust?
- Mida ma pärast seda kogemust jätkan?
- Mida ma alustan pärast seda kogemust?
Lisaks sellele tasub mõelda, mis oli õpikogemuses minu jaoks tähenduslik ning mis jäi veel segaseks ehk millele ma pean edaspidi keskenduma või uurima kelleltki, kes saab mu teadmisi selles osas täiendada.
Seda väikest harjutust teen ma iseendaga igapäevaselt. Ma usun, et kõigis kogemustes ja olukordades, mida elu mulle pakub, on alati midagi, millest õppida ning see muudab kogu õppimisprotsessi nauditavaks!