Mind isiklikult ajendas kirjutama Tallinna Ülikooli sotsiaalpsühholoogia professori Mati Heidmetsa artikkel teemal: “Tont ja möku“ Õpetajate lehes. Tõsi, see lugu ei ole värske aga aina enam saan aru, et käes ongi see aeg, millest tema kirjutas juba mõned aastad tagasi. Ja eile olin ühel seminaril, kuhu olid kogunenud kõrgharidusega tööotsijad sh osales ka doktori kraadiga inimesi ning peaasjalikult räägiti kõigest sellest, millest järgnevas juttu.
Loo läbiv teema on, et kiiresti muutuv päriselu on hariduselul eest ära jooksnud. Mati Heidmetsa sõnul on päriselu 21.sajandis aga hariduselul on veel 19.sajandi “mekki“ küljes. Ka Euroopa komisjon kutsub üles haridust ümber sõnastama/mõtestama. Maailma haridusministrid kutsuvad õppuritele tõsiselt kriitilise ja analüüsiva pilguga “otsa vaatama“.
Läbivad oskused kõigile ja kõikjal.
Euroopa komisjon on ellu kutsunud ka alusdokumendi, milles viidatakse vajadusele vaadata ümber Euroopas antav haridus.
Läbivad oskused on Brüsseli arusaama kohaselt kõik see, mis aitab inimesel edukamalt toime tulla üha kiiremini muutuvas realistlikus ja toimivas (töö)maailmas – initsiatiivikus ja individuaalne võimekus probleeme lahendada, koostööle suunamise oskused ja kriitiline mõtlemine, ladus keelteoskus ja (ambitsioonikus) ettevõtlikkus. Need on oskused, mis ei käi otseselt ühegi eriala või töövaldkonna kohta, need on vajalikud kõigile ja kõikjal. Komisjoni arusaamisel pole läbivaid oskusi “vanas maailmas“ piisavalt. Ka kõrghariduse uuendamise vajadus/raport arutleb samadel teemadel: kõrgkoolide õppejõud peaksid tugevamalt toetama just nn “pehmete“ õpiväljundite propageerimist/kujundamist. „Pehmete oskuste“ hulgas loetletakse iseseisvust ja kriitilist mõtlemist, sotsiaalset võimekust ja probleemi lahendamise oskusi, seniseid õpiharjumusi ja eneseregulatsiooni. Igati vajalikud oskused, ent hetkel kõrgkooli lõpetanu ei pruugi olla piisavalt tugev nendes oskustes. Iseseisev elu ja realistlik tööelu aga nõuavad tungivalt mainitud oskusi. Hea on kui satume kolleegide hulka ja keskkonda, kes on valmis meid kujundama, ent õpiaeg võib jäädagi liiga lühikeseks. Me ise tööle tulnuna väsime või siis vastupidi. Väidetavalt on järjekord ukse taga aga mine ja võta siis see mainitud pagasiga inimene. Tegelikult ei ole alati võtta.
Sarnaseid suuremaid väljaütlemisi jõuab meieni ka üle Atlandi ookeani. Näiteks: USA mõjuvõimas liikumine „Partnerlus 21. sajandi oskuste nimel“ (Partnership for 21st Century Skills), kus osalevad muuhulgas Apple, Ford, Lego, Walt Disney Company jt tuntud tegijad, peab tänases maailmas toimetuleku võtmevaldkondadeks nn nelja c-d: loomingulisus, kriitiline mõtlemine, suhtlemisoskus ja koostöövõime (creativity, critical thinking, communication, collaboration).
Lõpetuseks on hea mainida, et 21. sajandisse sobivate kooli- ja õpimudelite otsimine on käima lükatud. Haridusuuenduse inimesed on käivitanud ja käivitamas mitmeid suundi muutvaid projekte. Ja meil Eestiski on võimalus aidata seni veel koolipingis olevaid noori, et mitte lasta võimust võtta pelgalt parimatel pisa testide lahendajatel. Me vajame oma ühiskonda avatumaid ja laiema pilguga eestvedajaid/ettevõtete käivitajaid ning mõtlevaid inimesi, mitte käsutäitjaid ,,mökusid“ nagu Mati Heidmets kõneles.