Me kuuleme või loeme alatasa erinevate inimeste mõtteid, mis suunavad lapselikkust eneses säilitama või leidma uuesti enda sisemist väikest last. Neid kuuldes, lugedes jääb tekkimata veendumus, et inimesed meie ümber selle mõtet tegelikult mõistavad või kui mõistavad, siis seda mitmekümnete aastatega väljakujunenud ning maskide taha peidetud iseendast üles leida, on siiski keerukas väljakutse, kuid vähemalt me teame, et see on oluline.
Mis mind inspireeris sellest kirjutama? 13. aprillil võttis Taimaa vastu enda uut aastat ning õnneks sattusin ma aastavahetuse paiku naeratuste maad külastama. Sellel aastal võtsid tailased vastu aasta 2559. Uue aasta vastuvõtmine käib käsikäes Songkraniga, mis on Tai uue aasta festival, mida traditsiooniliselt kutsutakse “Wan Lai” festivaliks. See tähendab inglise keeles “the day that flows” ehk “päev, mis voolab”. Festival kestab sageli kuni 19. aprillini ning 18. aprillil pannakse sellele punkt päev läbi kestva suure peoga. Kõik randade äärsed tänavad suletakse liiklusele ning teedele kogunevad tuhanded inimesed peost osa võtma. Suur pidu kätkeb endas loomulikult nii tantsimist kui ka lõbutsemist, kuid eriti oluline roll on veel ja savil. Hommik algab varakult ettevalmistuste tegemisega. Tänavale, autodesse tõstetakse suured vee tünnid ning varutakse savimöginat, millega teisi kokku määrida, et neile õnne tuua. Lisaks toimub suur veesõda, mille eesmärk on puhastamine möödunud aasta halvast ja negatiivsest.
Märkimisväärne kogu festivali puhul on hoopis see, kuidas kõik inimesed (olenemata vanusest või rassist) avasid maailmale oma lapseliku külje. Tuhanded inimesed tänavatel unustasid terveks päevaks, et kindlasti on midagi kasulikumat teha kui tänaval veega mängida või mõtte, et selle asemel peaksin perele hoopis raha teenima. Nende säravate silmade jaoks oli oluline ainult see praegune hetk kogu lapselikus ilus, kus ajal ei olnud enam üldse tähtsust. Puudusid hinnangud, mis ütlesid, et külma veega mängimine on halb. See kõik oli unustatud. Laste jaoks ei mängi aeg kunagi suurt rolli ning nende jaoks on iga ilm ilus, mitte ainult päikesepaisteline. Teate isegi.. Ja mitte ainult, isegi kaasalöönud turistid unustasid, kes nad oma igapäevases elus on ning jooksid veepüstolitega kilgates mööda tänavat ringi. Kaugemal oma tavapärasest kultuuriruumist on seda tõenäoliselt lihtsam teha, kuna selle hetkel ei anna keegi sellisele käitumisele hinnanguid.
Vaadates kogu seda veesõda ja pillerkaart hetkeks kõrvalt, on meil kaks väga olulist asja, mida õppida. Esmalt proovida näha maailma avatud silmadega, andmata kõigele hinnanguid, mis muudavad selle võimatuks. Teiseks õppida nautima neid praeguseid hetki, mida elu pakub, muretsemata, mis võib juhtuda homme või kõigi nende tegemata jäänud toimetuste pärast. Meie lapselikkus säilib kogu elu vältel ning seda väärtust endas kandes, on maailm taaskord parem ja õnnelikum paik meie enda jaoks, kus viibida. Ja seda pole kunagi liiga hilja õppida!