Miks selline artikkel? Ikka seetõttu, et mul on tegelikult ka mure eesti mehe pärast…..Millest see mure on tekkinud? Nimelt kui me vaatame Statistikaameti numbreid, siis aastatel 2003-2012 oli eesti meeste ja naiste eluea pikkuse vahe rohkem kui 10 aastat naiste kasuks. 2012 aastal oli eesti naiste keskmine eluiga 81 aastat ja meestel 71 eluaastat. Kusjuures see on suurim eluea pikkuse vahe  meeste ja naiste vahel Euroopa Liidus (http://www.stat.ee/59540 ).  Samuti on Eurostati 2015 aastal Euroopa Liidus läbi viidud uuringu põhjal Balti riikides meestel südame isheemiatõve kõige tihedam esinemissagedus ja surmapõhjus. Ma ei hakka siin loetlema veel seda, kui kõrgetel kohtadel me paikneme alkoholismis, enesetappude arvus, perevägivallas ja muudes ennasthävitavates käitumiste vormides.

 

MILLES ON SIIS ASI?

Ma pole hetkel veel läbi viinud teadusuuringut (on plaanis kusjuures), kuid minu subjektiivne arvamus/hüpotees on see, et eesti mehele pole õpetatud, kuidas oma emotsioonidega toime tulla ja seetõttu on ka nende eluiga oluliselt lühem Euroopa Liidu keskmisest. Sest see, kuidas me emotsioonidega oskame toime tulla, mõjutab otseselt meie stressitaluvust. Ja no mis toimetulekust me räägime….eesti mees isegi tihtipeale ei tea, et tal on olemas emotsioonid ja tunded. Vahel hakatakse selles olukorras otsima süüdlast….kuigi siin pole olemas süüdlast… asjad on nii teatud põhjustel läinud. Mis ei tähenda, et seda olukorda ei saaks parandada. Ehk siis kasvatada eesti mehe eluiga läbi selle, et ta saab teadlikuks oma emotsioonidest ja oskab nendega midagi peale hakata.

Kuna inimene sünnib emotsionaalseks olendiks siia maailma, siis see tähendab seda, et emotsioonid tekivad nii ehk nii. Küsimus on selles, et mis nendega peale hakata? Kuulen ka seda üsna tihti, et ahh, minu jaoks see pole mingi probleem ja ma suudan emotsionaalsetest olukordadest mõistusega üle olla. Muidugi, mõistus on see, mille poolest me erineme loomadest ja samas, kui me emotsioonid alla surume, ei tähenda see seda, et me loomadest arukamad oleme. Jah, muidugi on mõistlik emotsioonidega toime tulla arukamalt kui loomad, samas ei tähenda see seda, et meil emotsioone ei ole. Ja emotsioonide lõplik peitmine ei tee olukorda paremaks. Tundub, et see on parem, kuid kahjuks see on petlik.

Ikkagi miks siis eesti mees ei väljenda emotsioone ja võib olla väga sõnaaher ja mitte öelda välja, mis ta arvab või miks ta on nii ratsionaalne ega räägi oma emotsioonidest….Kui tihti te kuulete sellist asja eesti mehe suust: „Olen kurb selle asja pärast…“, „Mind hirmutab see olukord….“, „Ma olen tõelist rõõmus, et Sa minuga oled….“ jne? Olen kindel, et mitte väga tihti. Usun, et oma roll on siin meie ühisel lingivistilisel väljal ehk keeleruumil või veel lihtsamalt öelduna see, mida meie vanemad meile väikese lapse/poisina on korduvalt öelnud. Toon mõned näited, mis  meile on öeldud:

Mehed ei nuta….

Mis mees sust tuleb, kui sa pimedat kardad…

Tee tööd ja näe vaeva siis tuleb ka armastus…

Poistel pole ju sünnis nutta….

Vihane ei tohi olla….

Mis sa kardad ega sa plika pole…

Elu on tõsine asi…

Ega töö pole mingi nalja asi….

Laps räägib siis kui kana pissib….

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld….

Mis sa hunnikut torgid läheb veel haisema…

Jne.jne…..

 

Kui me nüüd vaatame kõiki neid NN sõnakõlkse, mida ütlevad vanemad lapsele, et siis paljudes nendest on sõnum, et kui sa tunned mingit emotsiooni, siis ära sa seda väljenda. Kui sa oled poiss, siis veel seda enam. Ja tegelikult oleme me sünnihetkel sõltumata nahavärvist, rassist ja soost saanud kaasa ühesugused  6 baasemotsiooni, milleks on: hirm, kurbus, rõõm, üllatus, vastikus, viha. Kujuures sünnihetkel ja väikelapseeas on poisid emotsionaalsemad. Aga mis siis juhtub? Ei muud kui kultuur, kuhu sünnime, paneb oma väljaütlemiste ja uskumustega paika selle milliseid emotsioone tohime tunda ja välja näidata ja milliseid mitte. Kusjuures üllatus üllatus, see, et meile on öeldud, et me ei tohi teatud emotsioone tunda, ei tähenda, et me neid ei tunne. Aga, kui meile on öeldud juba väikesest peast, et mehed ei nuta, siis loomulikult ei suuda me seda teha ka täiskasvanuna. Samas anti meile sünnihetkel kaasa baasemotsioon kurbus, mille tõestuseks on kehas meil olemas pisarakanalid, et sealtkaudu saaksime väljendada oma kurbust läbi pisarate. Biokeemik William Frey on uurinud pisarate mõju ning leidnud, et emotsionaalsed pisarad, mis moodustusid stressist või murest, sisaldasid mürgiseid kõrvalsaadusi. Ja, samas, sibula koorimise või tuuleiili tagajärjel tekkinud pisarad neid kõrvalsaadusi ei sisaldanud. Kas pisarad on siis tõesti mürgised? Ei, nad ei ole mürgised. Nende roll on eemaldada meie kehast toksiine, millest vabanemine aitab hoida stressi kontrolli all. Kui me hoiame stressi kontrolli all, ei ole vaja haarata nii tihti kätt pudeli järele. Samas, kui me oskame emotsioonidega toime tulla ilma pudelita, siis ei haara me kätt nööri järele, et see endale ümber kaela panna (suurem osa enesetappe sooritatakse alkoholi või mõne muu psühhotroopse aine mõju all). Kui me oskame erinevate emotsioonidega midagi teha, ei pea me seda väljendama vihas (väheseid emotsioone mis eesti mehele nn ametlikult on lubatud) läbi perevägivalla. Kui me saame aru, et ka rõõm on loomulik emotsioon, siis julgeme tihedamalt naisele öelda: „Kallis naine, ma olen nii õnnelik ja rõõmus, et Sa mul olemas oled. Ma armastan Sind väga!“.

Kallid Eesti mehed, eile oli naistepäev, lisaks sellele, et te oma naistele lilli kinkisite, vaadake neile teinekord ka sügavale silma ja öelge neile siiralt, kui väga te neid armastate ja vajate! Ja, teie naised, seepeale ärge kohkuge vaid öelge seda eesti mehele, kes vajab seda öeldut veelgi enam ja elab tõenäolisemalt sellisel juhul vähemalt sama kaua kui meie naised J!

„Soe soovitus“ vaadata animafilmi „Pahupidi“ („Inside Out“, USA 2015) J.